Claudine Otto: Euroopa tasandil tuleb üleilmastumise kontekstis mõelda suurema sõltumatuse peale

Liikumispiirangute väljakuulutamisest saadik on tänavad tühjad. Kõige rohkem hämmastab vaikus. Nüüd on lõpp ühe ülesande juurest teise juurde jooksmisel, lõpp ärireisidel kahetunnisele koosolekule minekuks, autosignaalidel linnas, bussil, mis jääb hiljaks... Nagu paljud teisedki, oleme järginud kohustuslikku koduseinte vahele sulgumist ja püüdnud nii palju kui võimalik harjuda selle uue eluviisiga. Kui minu jaoks oli kaugtöö lihtne, ei olnud see minu abikaasa jaoks mõeldavgi, sest tema elukutse ja infrastruktuur ei olnud ega ole ka praegugi selleks valmis. Seetõttu oli tal mõnigi magamata öö, sest töötajad puudusid töölt rekordilises mahus. Hirm levis vähemalt sama kiiresti kui viirus ise.

Nüüd kui esimene laine on möödas, peame küsima, millises vaimses, sotsiaalses ja majanduslikus seisundis me kriisist väljume? Kuigi pandeemia võimaldas ümber seada prioriteedid ja muutuda keskkonnast teadlikumaks, esines ka individualistlikku käitumist nii riiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Keegi ei oleks Luksemburgis uskunud, et piirid võidakse taas sulgeda. Piiriülene töö on Luksemburgis väga oluline ning inimeste vaba liikumise piirangud panid meid muu hulgas kartma tervishoiutöötajate puudust.

See kriis on ka võimalus analüüsida meie enda nõrku külgi. Oleme avastanud, et me ei sõltu mitte ainult tervishoiutöötajatest, vaid ka teiste inimeste käitumisest.

Majanduse taastamine eeldab koostööd. Peame vältima natsionalismi ja majanduslikku sulgumist, kuigi mõned riigid tegelevad vastupanuvõime nimel väärtusahelate natsionaliseerimisega. Euroopa tasandil tuleb üleilmastumise kontekstis mõelda suurema sõltumatuse peale. Selles kriisis on meil ka võimalus võtta aeg maha, et oma olukorra üle järele mõelda.