Märtsis 2020 hakkasime mõistma, et COVID-19 pandeemia ei ole ainult tervishoiukriis, vaid see mõjutab paljusid meie elu aspekte. Samuti oli ühendustele ja aktivistidele selge, et seisame oma tavapärases töös silmitsi uute raskustega. Selgus aga, et olukord oli oodatust hullemgi.

Mais 2020 korraldasime virtuaalse koosviibimise. Pärast kaks kuud kestnud liikumispiiranguid ja veebipõhist tööd otsustasime kohtuda ja vahetada oma esimesi mõtteid sellest perioodist.

Koos kolleegidega Euroopa kodanikefoorumist, rahvusvahelisest võrgustikust, kuhu kuulub üle 100 ühingu ja vabaühenduse 27-st Euroopa riigist ning mis tegutseb aktiivselt sellistes valdkondades nagu kodanikuharidus, inimõiguste kaitse ja demokraatia eest seismine, pidasime paar tundi kirglikke arutelusid. Igaühel oli oma riiklik vaatepunkt, kuid järeldused olid sarnased.

Nende arutelude alusel koostasime järgmise loetelu õppetundidest.
Esimene õppetund: meie kaitstus sõltub teiste inimeste kaitstusest.
Vajame üldist tervise- ja sotsiaalkaitset kõigile ühiskonna liikmetele üle kogu maailma.

Teine õppetund: oleme kõik haavatavad ja meie saatused on ühte põimunud.
Rahvusvahelised suhted ja inimeste igapäevaelu peavad põhinema solidaarsusel, võrdsusel, õigustel ja hoolivusel.

Kolmas õppetund: eksisteerib ühine hüve.
Avaliku sektori asutused peavad teenima, kaitsma ja rakendama ühist hüve, mitte erihuve.

Neljas õppetund: demokraatia on hädavajalik viirusetõrjevahend, mida me kõik vajame.
Kodanike teadlikkus, kodanikuaktiivsus, usaldusväärne teave, avalik-õiguslik teadus ja haridus ning läbipaistvad institutsioonid tagavad kõik avaliku hüve.

Viies õppetund: ülemaailmne turusüsteem on läbi kukkunud.
Peame tootmise ümber paigutama, rakendama ringmajandust ja tagama kõigile tingimusteta põhisissetuleku.

Kuues õppetund: me oleme Maa hooldajad, mitte selle omanikud.
Loodus kasutab liikumispiirangute aega meie tekitatud kahjust taastumiseks. Peame tooma keskkonnaalase õigluse taas maailma.

Seitsmes õppetund: põhiteenuste osutajad on tegelikud kangelased ja naised on eesliinil.
Naiste panust tuleb sotsiaalses hierarhias tunnistada ning nähtamatuks jäänud inimesed peavad saama oma õigusi täiel määral kasutada.

Kaheksas õppetund: tuleb lõpetada kiirustamine.
Liikumispiirangud panid meid tähtsustama sotsiaalseid sidemeid, kannatlikkust, kaastunnet: peame nende tähtsuse ka edaspidi säilitama.

Üheksas õppetund: vajame inimlikku, sotsiaalset ja ökoloogilist kaitstust.
Pühendume oma riigis, Euroopas ja kogu maailmas õiglasele majanduse taastamisele ja õiglasele üleminekule.

Kümnes õppetund: tulevik peab minevikust erinema.
Peame neist õppetundidest õppust võtma ja koos tegutsema.

Kas meil on võimalus pärast kriisi veelgi rohkem õppida? Kas suudame muuta selle kriisi uueks võimaluseks?
Olen veendunud selles, et tulevik peab olema teistsugune.

Kõik, kõik on uus – minul oli see esimene kord pandeemiaga kokku puutuda. Internetis otsides leidsin nimekirja, millesse oli koondatud ajaloo 10 kõige rängemat pandeemiat ja sain teada, et viimane Euroopat tabanud pandeemia enne Covid 19 oli hispaania gripp, mis tegi siin oma hävitustööd 1920. aastal. Ma võin ju olla vana, aga mitte nii vana.

Minu elukaaslasel on nõrgenenud immuunsüsteem ja seetõttu on ta pisikutele väga vastuvõtlik. Kui ta haigestub, siis ohustavad teda eriti kroonilised hingamisteede haigused. Seega oleme teiste inimestega suhtlemisel väga ettevaatlikud. See pakub meile mõlemale uusi kogemusi. Nakatumise vältimiseks on mu partner teinud otsuse jääda praktiliselt eneseisolatsiooni. Ja mina pean tegelema asjadega, mis olid varem tema õlul, näiteks poes käima. Enne kriisi osalesin ma küll ka, nimelt järgnesin talle meetri kaugusel ostukäruga, millesse ta asju ladus. Praegune elu on aga hoopis midagi muud.

Ostukäru lükkamine on lihtne. Sa lihtsalt liigud kaaslase järgi ja mõtiskled selle üle, kuidas maailma parandada, samas kui tema täidab käru. Sellest ajast alates, kui ma pean ise kärusse asju leidma, haarab mind valikustress iga riiuli ees. Ostunimekirjas on kohv, riiulitel aga seisavad reas kümned eri firmade tooted, mis näevad kõik välja ühesugused. Ja millist tualettpaberit me vajame – kas 1-, 2-, 3- või 4-kihilist? Minu naine teab, milliseid tooteid ta soovib ja kust neid leida ja meie poeskäik ei võta kunagi kuigi palju aega. Minu jaoks on kauplused nagu labürindid: ainus koht, kus toodete valimine mulle stressi ei tekita, on õlleosakond. Kõik muu võib võtta tunde – ma muudkui ekslen kõhkluste rägastikus.

Mind üllatas väga hollandlaste algne reaktsioon pandeemiale. Nad reageerisid üksmeelselt ja solidaarselt. Kahjuks osutus selline inimliku hoolivuse periood teatud ühiste huvidega, muidu aga igati armetu seltskonna jaoks kaunis lühikeseks ja nende solidaarsus kuivas kokku juba mõne nädala jooksul. Inimesed ei järginud enam reegleid, süüdistasid valitsust oma põhiõiguste õõnestamises ja oma nelja vabaduse piiramises. Ning selleks, et nõuda oma võõrandamatut õigust pidutseda, kaebasid nad hullumeelses protestivaimus riigi kohtusse.

Jumal tänatud, et me elame Euroopas, kus demokraatia ja õigusriik toimivad suhteliselt hästi (vähemalt enamikus liikmesriikides) ning tervishoiusüsteem on muu maailmaga võrreldes vägagi korralik. Vaadates, kuidas viirus mõjutab eri põlvkondi, on selge, et viiruse rünnaku alla jäävad oma vanuse tõttu eelkõige noored. Olles 19-aastane peaksid sa käima kohtamas, avastama oma seksuaalsust ja tutvuma nähtusega, mida nimetatakse armastuseks. Pandeemiate ajal on aga isegi süütud kallistused keelatud. Kõik see tekitab noortes inimestes ebakindlust, nad ei leia väljapääsu oma rahuldamata kirgede rägastikust.

Võtmeküsimus on aga see, mida võtta ette majandusega. Kas pöörduda pärast pandeemia taandumist tagasi vanade liistude juurde? Või tuleks kasutada juhust, keerata selg kannibalistlike monopolide poolt valitsevale süsteemile ja liikuda kaasava mudeli suunas, mis hõlmab ka vastutustundlike suurettevõtetega rahumeeleselt külg-külje kõrval eksisteerivaid kestlikke, väikesemahulisi algatusi? Valides, kas jätkata vanaviisi või muuta oma enesehävituslikku käitumist, määratleme me ühtlasi ka inimkonna tuleviku ja sellest sõltub, kas me jääme püsima või tormame pimesi, pea ees, kuristikku.

Soovin kõigile rahulikku mediteerimise, järelemõtlemise, ja – kellel vaja – patukahetsuse aega.

Seisime silmitsi senikogematu olukorraga. Viirus jõudis kohale ootamatult ja levis väga kiiresti, mistõttu pandi kogu riik täielikult karantiini. Kuna tegu oli ennetolematu olukorraga, puudusid meil kogemused selle kohta, kuidas sellega kõige paremini toime tulla. Me ei teadnud, mis saab edasi. Alguses olime hirmul ja abitud. Ettevõtluses loobuti praktiliselt kohe kõigest selleks aastaks (2020) kavandatust ja ebastabiilse olukorra tõttu on ka kõik tulevikuplaanid ebakindlad.

Küsisime kõik endalt üht ja sedasama: mis saab edasi? Kuidas sellises olukorras tegutseda: karantiin, täielik isoleeritus ja teadmatus, millal see kõik lõpeb? Suurimat hirmu ja muret valmistab alati see, kui ei ole võimalik prognoosida, mis järgmisena toimub. Ka ettevõtjad reageerisid esialgu samamoodi. Nad kõik oleksid tahtnud meilt kuulda, kui kaua selline olukord kestab, milline on valitsuse vastus ja millise abiga nad võiksid arvestada. Juba väga varakult oli selge, et me kõik ei olnud samas olukorras. Mõnes majandussektoris, näiteks turismi ja logistika alal, tähendas kriis hävingut, samal ajal kui teistes, näiteks IT-sektoris ja toiduainetööstuses, ilmnesid uued võimalused ja väljakutsed.

Meil vedas, et ehkki valitsus oli alles moodustatud, suutis ta operatiivselt ja asjakohaselt reageerida, nii et koostasime ühiselt tegevus-, toetus- ja stiimulikavasid. Selleks säilitasime pideva otsekontakti paljude oma liikmetega eri sektoritest, et olla võimalikult hästi kursis iga sektori olukorraga, koguda võimalikult palju mõtteid selle kohta, milline abi oleks kõige tõhusam, ja anda teavet valitsuse esindajatele.

Enim tunnen ma puudust otsekontaktidest ja suhtlusest. On tõsi, et sel ajal koondus teabevahetus nii palju kui võimalik internetti ja silmast silma kohtumised peaaegu kadusid. COVID-19 suurimaks plussiks tuleb lugeda tohutut hüpet digiülemineku suunas, kuna elektrooniliseks muutus nii ettevõtete omavaheline ning riigi ja ettevõtete vaheline teabevahetus kui ka üldsuse ja kasutajate teavitamine.

Tulemuste põhjal võime tõdeda, et kõige tähtsam on kõigi kodanike hea organiseerimine ja distsipliin, et nad nõustuksid juhiste ja meetmetega ning peaksid neist kinni, sest vaid nii saavutame õige lahenduse.

COVID-19 toob vältimatult muutusi paljudes valdkondades. Kuid me ei tea isegi seda, kui kaua COVID-19 epideemia veel kestab. Samuti ei tea me, kas hakkame epideemia kiiluvees lugema COVID-19 uute lainete vahelisi perioode, sest me ei suuda viirust jäävalt maha raputada. Kriis on avaldunud kõigis valdkondades, muu hulgas hariduses ja tervishoius, kuid ka finants- ja majandussektorites. Me ei tea, milline olukord valitseb kriisi lõppedes või kui tugevalt mõjutab see majandust.

Kindlasti tuleb palju ettearvamatuid muutusi, seepärast ei ole õige küsida, millised töökohad kaovad. Me kõik peame püüdlema selle poole, et kriisi lõppedes oleksid meie ettevõtted ja seega meie töökohad võimalikult konkurentsivõimelised. Saame selle saavutada mitte ainult riigiabi toel, vaid ka pideva edasiõppimisega kõigil tasandeil.

Isolatsiooniperiood on selgelt näidanud, et elektrooniline teabevahetus ei saa asendada silmast silma suhtlemist ei koolides, ettevõtluses ega muudeski valdkondades. Seega on meie eesmärk loomulikult taastada silmast silma suhtlemine nii oma liitude sees kui ka kõigi nendega, kellega praegu suhtleme ainult veebipõhiste vahendite kaudu.

Nagu igal aastal, saime me ka seekord veebruari lõpu ja märtsi alguse uurimisrühmades tehtava töö ja arutelude kõrval tähistada oma Bulgaaria sõpradega rõõmsat martenitsa püha. Me kandsime punasest ja valgest nöörist põimitud peeneid käepaelu ja rõõmustasime kingiks saadud väikeste, lõngast tehtud õnnetoovate nukukeste üle. Õhus heljuv kevade algus süstis meisse optimismi. Me soovisime üksteisele edu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viieaastaste ametiaja lõppjärguks.

Alateadlikult jätsime me tähelepanuta Aasiast leviva viiruse ohu, mis ähvardas meie tavapärast elu ELi südames. On tõsi, et Lõuna-Euroopast olid meieni juba jõudnud märgid ja tõsised hoiatused, kuid olime kindlad, et Euroopa institutsioonide rakendatud meetmed kaitsevad meid pandeemia eest. Ja nagu meie Bulgaaria kolleegid naljatades kinnitasid – kui ikka midagi enam ei aita, siis viimase abinõuna võib abi saada koduapteegist pärit martenitsa napsust, rakiast. Peab tõdema, et koosolekuruumides eirati üleskutseid desinfektsioonivahendite kasutamiseks, aga meile kinnitati, et riske jälgitakse hoolikalt ja see teadmine leevendas meie hirmu viiruse ees.

Veel kolmapäeval, 11. märtsil osalesin ma arvamuse ECO/505 uurimisrühma koosolekul peetud arutelus, kus oli teemaks kestliku Euroopa investeerimiskava suhtes esitatud soovitused. Sektsioonides koostasime tegevuskavasid ja tegelesime oma järgmiste reiside broneerimisega ning seejärel – nädal hiljem, elu peatus äkitselt. Lockdown! Liikumispiirangud! Piltlikult võib seda olukorda võrrelda täiskiirusel kihutava rongi äkilise pidurdusega, nii et rataste alt lendavad sädemed.

Mitte keegi ei osanud oodata, et liikumispiirangute meetmeid karmistatakse igapäevaselt. See oli hoop meie elu alustalade pihta. See oli nagu vaimne tsunami, eriline kurbus, mis voogas läbi meie psüühika, kui parafraseerida luuletaja Ildefons Gałczyńskit. Nõue koju jääda üllatas meid ja tekitas hirmu. Tõstatusid küsimused abi võimalikkuse ja eluks vajalike toodete hankimise kohta. Me pidime oma harjumused ümber vaatama.

Ma ei oleks osanud arvata, et ma naasen Brüsselisse alles juunis ja siis sõidan autoga mööda tühje kiirteid, sest lennuliiklus ei olnud selleks hetkeks veel taastatud. Ma mäletan, kuidas ma õhinal trükkisin välja peasekretärilt e-posti teel 29. mail 2020 saadud reisiloa – COVID-19 laissez-passer, mis oli koostatud neljas keeles ja mille all uhkustas muljetavaldav ümmargune tempel. See paber pidi tagama, et ma ei pea jääma karantiini.

Kindluse mõttes helistasin ma kinnituse saamiseks enne reisi veel läbi tervishoiuametid neis Saksamaa liidumaades, kust ma pidin läbi sõitma. 8. juunil osalesin ma Brüsselis ECO/510 uurimisrühma esimesel hübriidkoosolekul ja seejärel 10. ja 11. juunil toimunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu istungjärgul.

Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia olid sel hetkel juba üleujutatud kommentaaride ja kahtlustega, mis puudutasid viiruse tõelist päritolu. Kahjuks ei ole praeguseks hetkeks sellest välja kasvanud kaasaegset suurteost, mis oleks võrreldav Giovanni Boccaccio 14. sajandil kirjutatud „Dekameroni“ või Albert Camus 1947. aasta romaaniga „Katk“, milles kujutatakse väga realistlikult inimloomuse tumedaid külgi ja inimkonna võitlust taudi vastu.

Ülemaailmselt kehtestatud liikumispiirangud ja hoiatused sügisel naasvast SARS-Co-2 rünnakust, mis tuleb koos gripilainega (mis nõuab igal aastal paljudes riikides mitmeid elusid – isegi rohkem kui COVID-19), panid mind mõtlema aastakümneid vaeslapse rolli jäetud üldhuviteenuste tähenduse üle.

COVID-19 pandeemia näitas lõpuks olulist ja stabiliseerivat mõju, mis on nende teenuste kohalikel, piirkondlikel ja üleeuroopalistel pakkujatel. Lõpuks ometi tunnustab ühiskond tõsiselt nende olulist rolli, millel Euroopa sotsiaalmudel tugineb ja mis võib olla ka Euroopa Liidu taasterahastu „NextGenerationEU“ ja Euroopa rohelise kokkuleppe abil toimuva majanduse taastamise elluviimise mootoriks.

Energia- ja veevarustus, jäätmemajandus ja ühistransport hoolitsesid majandusliku paigalseisu ajal igapäevaelu eest ja tekitasid meis turvatunde. Ilma neisse sektoritesse varem tehtud investeeringuteta ei oleks meile olnud võimalikud sellised iseenesest mõistetavad igapäevaelu osad nagu hommikune kodune dušš, kohvi valmistamine, õigeaegne tööle või haiglasse jõudmine. See kehtib ka tervishoiu ning puuetega ja eakate inimeste hoolduse kohta. Need valdkonnad ei oleks toiminud ilma kriisiohjemenetlusteta või poliitilise teadlikkuse ja ühiskondliku toetuseta üldhuviteenustele.

Selle asemel, et kaevelda kriisiga kaasnevate raskuste üle, peaksime pühendama teenitud tähelepanu hoopis vägagi olulistele valdkondadele, nagu haridus, teadus ja kultuur laiemas mõistes.

11. märts, tagasi Rooma, koju. Atmosfäär on rõhuv ja ängistav. Põhja-Itaalias juba loetakse surnuid. Mu tütar Ilaria on naasnud Milanost, kus ta õpib. Vanem tütar Miriam elab ja töötab Barcelonas ning ta on väga mures.

Õhtul kuulutab peaminister Giuseppe Conte karantiini välja kogu riigis. Põhjapoolsetes piirkondades, mis on punasteks liigitatud, karantiin juba kehtib ja nende piirkondade elanikud ei tohi sealt lahkuda.

Koolid suletakse, algpallivõistlused, vabaaja- ja sporditegevused peatatakse ning haigete külastamine haiglates keelatakse. Reisida ei tohi ei ühis- ega eratranspordiga ning tootmistegevus, mis ei ole hädavajalik, peatatakse.

Itaaliat katab ebareaalsuse tunne. Valitseb segadus ja hirm: viirus näib levivat kontrollimatult ja seda ei ole võimalik peatada.

Kaks pilti sümboliseerivad karmi tegelikkust: pikk sõjaväesõidukite kolonn Bergamos, et transportida surnukehasid piirkonnast välja, sest surnuaedades ei ole enam ruumi, ning paavst Franciscuse tugev ja unustamatu kuju palvetamas 28. märtsil tühjal Püha Peetruse väljakul televisiooniülekandes üle maailma.

Itaalia ametiühingud teevad valitsusega kohe koostööd hädavajaliku tootmistegevuse ohutuse tagamiseks, et tööd saaks jätkata, tagamaks elanikele vajalikud esmatarbekaubad kauplustes ja ravimid apteegis. Ametiühingud töötavad kogu aeg, et toetada töö kaotanuid. Samuti püüavad nad sõlmida ettevõtjatega kokkuleppeid kaugtöö tegemiseks ja tagada töötajatele sissetulekutoetuse, sest sissetulek ei ole enam kindel.

Olukord haiglates on kontrolli alt väljas: voodikohti ei piisa, intensiivraviosakond ja ka tervishoiutöötajad on juba ületanud oma võimete piiri. Õed, arstid ja teised haiglatöötajad, kes peavad viibima karantiinis kodust eemal, töötavad väsimatult, lisaks on neil psühholoogiline koorem hoolitseda inimeste eest, kes surevad ilma lähedasteta.

Selles etapis ütlesime kõik, et me ei unusta toimunut. Nüüd püüame edasi liikuda, kuid viirus ei ole veel võidetud: haigus levib ELi eri riikides väiksete või suurte puhangutena edasi ja kõik reageerivad enda moodi, enda meetmetega. Just nüüd peaks Euroopa Liit tänu tohutule majanduslikule abile, mida ta on andnud kõigile riikidele, tegutsema ühtselt, kooskõlastades riikide jõupingutusi. Samas mõistame, kui keeruline seda ikka veel teha on. Aga üksi seda sõda võita ei saa.

Ametiühingute hääl on neil kuudel olnud tugevam kui kunagi varem. Ametiühing ei ole abstraktne mõiste: just töötajad nõuavad riigilt põhjendatult sotsiaalset võrdsust, väärikust ja austust. Neil, kes on kogenud keerulist reaalsust haiglates, vanadekodudes, kaubanduses, koristus- ja transpordisektoris, ettevõtetes, kus rikutakse põhilisi töötervishoiu ja tööohutuse õigusi, on õigus meile öelda, kuidas muuta majandus- ja sotsiaalmudelit, mis on jõudnud oma piirideni ja ohustab järgmiste põlvkondade tulevikku.

Soovin, et minu tütred – Ilaria, kes õpib Milanos, ja Miriam, kes töötab Barcelonas – saaksid elada maailmas, mis vastab nende vajadustele ning on majanduslikult, keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt jätkusuutlik.

Pandeemia mõju muutis Euroopa piirid taas nähtavaks, mõnikord isegi sama riigi sees. Võib arvata, et selle tulemusena on piirkondade ja linnade piiriülese koostöö ulatus vähenenud. Tegelikult on see aga vastupidi.

Mis tunne oli elada elada liikumispiirangutega Bulgaarias? Aktiivsete ja energiliste loodusearmastajate jaoks nagu mina oli see raske. Piiranguid oli palju. Pidime püsima kodus ja saime välja minna ainult kaupluste lahtiolekuaegadel, et osta toitu, ravimeid või majapidamistarbeid. Poodide sees ja neist väljaspool kõndides oli kohustuslik hoida vähemalt pooleteisemeetrist suhtlusdistantsi. Elu-olu oli keeruline: Sofia linnast lahkudes pidi täitma vormi, märkides reisi põhjuse ja sihtkoha. Nõudmise korral pidi seda politseile näitama.

Hea uudis on see, et inimesed on muutunud palju isemajandavamaks ja nad hindavad palju rohkem kohalikku toitu, kohalikke kaupmehi ja lühikesi toiduahelaid. Suurenenud on nõudlus talutoidu ja otse kasvatajatelt ostetava toidu järele. Rohujuuretasandi algatustega edendatakse aiandust ning köögiviljade ja maitsetaimede väiksemahulist tootmist.

Turud on endiselt lahti. Tegemist on traditsioonilise toidu, seemnete, köögiviljaseemikute, puu- ja köögiviljade ning lillede müügi kohaga. Nende lahtiolek aitab säilitada normaalsustunnet ja tuttavat rutiini, järgides samal ajal rangeid ohutusnõudeid.

Mägipiirkondades on aktiivsed olnud ka kohalikud tegevusrühmad. Selleks et toetada pandeemia ajal veelgi enam kohalikke omakasvatatud toidu tootjaid, on nad kogunud oma veebilehele kasulikke kontakte ja neid jaganud.

Mitmesuguste reisi- ja suhtluspiirangute tõttu pidi minu organisatsioon tühistama mitu füüsilist koosolekut ja üritust, mis tavaliselt lihtsustavad koostööalgatuste väljatöötamist ja tulemuste jagamist. Need piirangud ei peatanud siiski meie tegevust – kaugel sellest. Jätkame tõhusat koostööd, et muuta mägipiirkonnad tugevamaks ja veelgi vastupidavamaks. Mõnel juhul tegime oma töökavades kohandusi ja töötame nüüd välja ühiseid lahendusi, et aidata ELi haavatavatel piirkondadel ja linnadel praeguse eriolukorraga paremini toime tulla.

Lõime platvormi „Giving a hand“ (Ulata abikäsi), et soodustada solidaarsust maapiirkondades. Platvorm edendab inimestevahelist solidaarsust, viies abivajajad kokku vabatahtlikega, kes on valmis oma abikäe ulatama. Praegu on tegevuse keskmes haavatavate, puuetega ja eakate inimeste aitamine sisseostude tegemisel või koduhoolduse (mitte aga isikliku hoolduse) pakkumisel. Samuti korraldame lapsehoidu nende vanemate jaoks, kes peavad tööl käima ega leia oma lastele teist lahendust.

Maa- ja mägipiirkondades on palju teisi õnnestunud algatusi, mis näitavad nende vastupanuvõimet ja meie kogukondades lõkkele löönud tugevat valmidust üksteist aidata. Selle aja jooksul õppisin, et oma projektide elluviimisega ei maksa viivitada. Aktiivne tegutsemine päästab meid rasketel aegadel.

Liikumispiirangute väljakuulutamisest saadik on tänavad tühjad. Kõige rohkem hämmastab vaikus. Nüüd on lõpp ühe ülesande juurest teise juurde jooksmisel, lõpp ärireisidel kahetunnisele koosolekule minekuks, autosignaalidel linnas, bussil, mis jääb hiljaks... Nagu paljud teisedki, oleme järginud kohustuslikku koduseinte vahele sulgumist ja püüdnud nii palju kui võimalik harjuda selle uue eluviisiga. Kui minu jaoks oli kaugtöö lihtne, ei olnud see minu abikaasa jaoks mõeldavgi, sest tema elukutse ja infrastruktuur ei olnud ega ole ka praegugi selleks valmis. Seetõttu oli tal mõnigi magamata öö, sest töötajad puudusid töölt rekordilises mahus. Hirm levis vähemalt sama kiiresti kui viirus ise.

Nüüd kui esimene laine on möödas, peame küsima, millises vaimses, sotsiaalses ja majanduslikus seisundis me kriisist väljume? Kuigi pandeemia võimaldas ümber seada prioriteedid ja muutuda keskkonnast teadlikumaks, esines ka individualistlikku käitumist nii riiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Keegi ei oleks Luksemburgis uskunud, et piirid võidakse taas sulgeda. Piiriülene töö on Luksemburgis väga oluline ning inimeste vaba liikumise piirangud panid meid muu hulgas kartma tervishoiutöötajate puudust.

See kriis on ka võimalus analüüsida meie enda nõrku külgi. Oleme avastanud, et me ei sõltu mitte ainult tervishoiutöötajatest, vaid ka teiste inimeste käitumisest.

Majanduse taastamine eeldab koostööd. Peame vältima natsionalismi ja majanduslikku sulgumist, kuigi mõned riigid tegelevad vastupanuvõime nimel väärtusahelate natsionaliseerimisega. Euroopa tasandil tuleb üleilmastumise kontekstis mõelda suurema sõltumatuse peale. Selles kriisis on meil ka võimalus võtta aeg maha, et oma olukorra üle järele mõelda.

Apteekrina olen COVID-19 kriisi ajal tegelenud intensiivselt soopõhise meditsiiniga. Just vaimse tervise osas on soolised erinevused COVID-19 epideemiaga seoses eriti silmatorkavad.

Mehed satuvad sagedamini intensiivravi osakonda ja ka surevad sagedamini, eelkõige nooremad mehed.

Pärast liikumispiirangute kehtestamist on nooremad naised hakanud sagadamini haigestuma, tulenevalt oma rollist ühiskonnas: ebakindlam tööhõiveolukord, rohkem osaajaga töötamist, rohkem kontakte, vähem tööd kodukontorist, rohkem hooldustööd.

Me peame taas mõtlema naiste ja eakate rollile perekonnas, sest ka eakaid diskrimineeritakse. Ma ei väsi sellest kõnelemast.

Liikumispiirangute ajal istusin ma pingil meie apteegi ees ja rääkisin sellest pereliikmetega, kes olid kõik rõõmsad nende jutuajamiste üle.

Samuti tervitasin ma meie vanadekodu ees eakaid alt tänavalt üles nende tubadesse ning me ka laulsime koos.

Üksindusest on vaja võitu saada ja lähedasi tuleb toetada. Selle valdkonna tööhõivet edendades tuleb poliitikas seda arvesse võtta, aga seni, kuni see saavutatakse, on vaja meie kõigi toetust.

Küsitlesin ka lapsevanemaid hariduse teemadel ning korraldasin õpetajatega videokonverentse meediapädevuste kohta.

Alguses oli hirm ja hämmeldus

Hirm, tõeline hirm. Selline hirm, mis halvab kõik, mis paneb inimesed igal õhtul avaldatavate surmajuhtude jälgimisel tundma muret oma lähedaste – nii väga noorte, väga vanade kui väga haavatavate – pärast. Hirm, mis tuletab meile meelde, et õhus on teadmatus, mis luurab meid kõikjal.

Hämmeldust tekitas Prantsusmaa kesksete tervishoiuteenistuste puudulik ettevalmistatus, see, et eesliinil olevatel meditsiinitöötajatel ja nende tagalas seisvatel kodanikel puudusid elementaarsed vahendid endi kaitsmiseks ja teiste abistamiseks. Hämmeldust tekitas ka asjaolu, kuidas sellise riigi nagu Prantsusmaa, sh ülemerepiirkondade kodanikud suutsid ühe hetkega lõpetada summutada kogu inimtegevuse põhjustatud müra, jätta maha linnad ja koolid pärast terve talve kestnud sotsiaalse pahameele õigustatud avaldamist tänavatel.

Pandeemia tõttu veelgi enam globaliseerunud maailm killustus liikumispiirangute tulemusel paljudeks üksikisikuteks, kes elavad eraldi üksteise kõrval. Pandeemia muutis kõik lõhed veelgi sügavamaks.

Riigi naasmine

Avalike teenuste, eeskätt tervishoiuteenuste ülesanne on päästa elusid. Tasa ja targu said nad oma käsutusse vajalikud logistilised vahendid, mõned neist meetmetest panid lausa ahhetama, nagu mõnede haigete transport helikopteri või rongiga, samas kui jäeti kasutamata erakliinikute abi, kes oma abikätt pakkusid.

Riik osutas tuge eluliselt olulisi teenuseid osutavatele ettevõtetele, kelle ülesanne oli tagada tavapärase elu jätkumine, osutades mh tarne- ja puhastusteenuseid.

Aga nende töötajad olid väga erinevates olukordades, mis puudutas kaitset viiruse eest, ja neile ei makstud süstemaatiliselt lisatasusid.

Siis tuli vastupanu

See võrsus õpilaste ja õpetajate vahelistest suhetest, mida hoiti suhtlusvõrgustike, telefonide, raadio, televisiooni, ajakirjanduse vahendusel olulisi ja vähem olulisi teateid edastades – oli vaja leida endale tegevust, leida rütm ja teha tööd. Igal õhtul kell 20.00 aplodeerisid kodanikud oma akendel, et toetada tervishoiutöötajaid. Riik ei tunnustanud neid sel määral, kui nad oleksid seda väärinud.

Töötajad avastasid taas oma innovatsioonivõimekuse. Kaugtöö, mida mõnedele töötajatele varem ei võimaldatud, levis kiiresti kõikjale. Vanemad, iseäranis emad pidid hakkama saama kahe ametiga – nende enda oma ja õpetaja ülesannete täitmisega.

Ametiühingute roll töötajate, tööandjate ja valitsuse vaheliste vahendajatena leidis riigis uue legitiimsuse. Tuleb loota, et neid mitte ainult ei kuuldud, vaid ka kuulati.

Euroopa

Komisjoni esimeste avaldustega tekitas hämmeldust ka Euroopa Liit.

Teatati lausa mitme Marshalli plaani käivitamisest. Vaja oli majanduse jõulist taastamist! Aga nagu me teame, leidsid riikide valitsused ja parlament ruttu põhjused, miks meetmetega viivitada.

Samas on palju väikseid ettevõtteid, kellel on vähe töötajaid ja napid rahavarud, juba pidanud välja kuulutama pankroti ning mitmed äsja noorte algatusel tegevust alustanud väikesed restoranid on tulnud kahjumiga maha müüa. Nende jaoks pole panku olemas. Töötajatel on õigus saada osalist töötushüvitist kuni septembrini, kuid mis saab pärast seda? Suurettevõtted, nagu Air France-KLM (mis sai Madalmaadelt ja Prantsusmaalt 7 miljardit eurot toetust), Airbus jne vallandavad vaatamata riikidelt saadud abile häbitult oma töötajaid. Ning suve lõpul siseneb tööturule 700 000 noort...

Päev pärast?

See näib üha enam sarnanevat päevale enne! Esiteks seetõttu, et viirus ringleb ikka veel. Teiseks, kuna „enne“ käima lükatud reformidega on kavas jätkata ka „pärast“, vaatamata sellele, et Prantsusmaa töötajaskond ei soovi sellest midagi teada. Valitsus lubab kodanikele, et SKP 13 %.-list langust ei kaeta maksutulust, aga vallandamiste lainel ja hinnatõusul ei näi sellel suvel lõppu tulevat – kallineb kõik: energia, transport, puu- ja köögiviljad.

Kriisist saadud õppetunnid näitavad, et töökorraldus peab edasi arenema. Kaugtöö, platvormitöö ja videokonverentside jaoks tuleb luua eeskirjad, mida veel ei ole. Pärast vastupanu tuleb jääda valvsaks. Kas pärast kriisi selgub, et majanduslikult kõige tugevamad riigid väljuvad sellest jälle paremini ja vähem edukad kannatavad üha rohkem? Pariisi piirkonnas haigestus enim inimesi just kõige vaesemas linnaosas. Kahjuks ei ole midagi uut siin päikese all, või kuidas?

Kui 11. märtsil lahvatas Taanis koroonaviiruse kriis, tuli minul ja mu kolleegidel tegutseda liikumispiirangute nõuetekohaseks korraldamiseks meie liikmete jaoks. Paljud töötajad pidid töötama kodukontoris, teised seisid silmitsi stressirohkete olukordadega haiglates, hooldekodudes ja teenindussektoris, mis jäid avatuks kogu kriisi vältel. Selles olukorras oli ülimalt suur kaal selgetel vastustel ja tihedal koostööl kolleegidega. 

Ma olen ka Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC) asepresident ja pidin seega tegema koostööd kolleegidega teistest riikidest. Mul oli väga hea meel, et 14. märtsil sõlmisime me – Taani valitsus ja sotsiaalpartnerid – kolmepoolse kokkuleppe ajutise palgahüvitise kohta. Kokkulepe hõlmas ka eraettevõtete töötajaid, kelle tööandjad kogesid tõsiseid rahalisi raskusi seoses COVID-19-ga.

Ettevõtted kasutasid uut palgahüvitise süsteemi seal, kus olemasolevad võimalused töötajate ajutiseks koondamiseks ilma töötasu maksmata end ammendasid. Samuti loodi toetussüsteemid väikestele ettevõtetele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja vabakutselistele. Kõnealuse kokkuleppe mõned osad aeguvad peagi ja me peame hetkel läbirääkimisi kokkuleppe asendamiseks, nii et töötajad oleksid ka edaspidi kaitstud.

Mina olen töötanud kodukontorist ja õppisin kiiresti ära uute virtuaalsete töövahendite kasutamise. See kodus veedetud aeg oleks võinud olla väga stressirohke tuleviku suhtes valitseva ebakindluse tõttu, kuid kokkuvõttes andis see mulle võimaluse keskenduda täielikult oma tööle ja võimaldas mul veeta rohkem aega oma pere seltsis. Olen veendunud, et viimased kuud on aidanud mul ja minu kolleegidel keskenduda rohkem meie põhiülesandele ja andnud panuse distsipliini tõstmisesse koosolekutel. Mulle isiklikult tähendas see ka seda, et olen saanud keskenduda oma elu olulistele aspektidele.

Jäädes kaugele natsionalistlikest ilmingutest ja autoritaarsuse kiusatusest, on koostöö Euroopa tasandil väga oluline. Riikide koostöö viiruse, aga ka selle põhjuste ja tagajärgedega võitlemisel on hädavajalik, eriti kuna tulevased pandeemiad – nagu ka saaste, kliimamuutused või elurikkuse kriis – ei tunne piire. Euroopal on võimsad hoovad, et seada üldine huvi Euroopa arengu keskmesse. Parandades rohelist kokkulepet, ühist põllumajanduspoliitikat ja mitmeaastast finantsraamistikku, võime oluliselt muuta Euroopa ja riigi tasandi projektide ja rahastamise suunitlust, tagamaks, et Euroopa kui maailma juhtiv jõud võtaks suuna elamisväärsele maailmale.

Koostöö eelistamine konkurentsile nii üksikisiku kui rahvusvahelisel tasandil ei tähenda kaugeltki vaikses jõesängis kulgemist. Tundub nii mugav kaitsta vaid iseenda huvisid. Selle kiusatuse taustal peame meeles pidama, et selline lühinägelik vaateviis viib meid kaotuseni: see annab meile bumerangina tugeva tagasilöögi. Need kriisid on ajaloolise mõõtmega, väljakutse tundub tohutu ja üksi ei õnnestu meil sellega toime tulla.

Seepärast on mu üleskutse täiesti selge: nende kriisidega toimetulekuks peame jätma egoismi kõrvale ja tegema koostööd üldistes huvides. Hoolitsege iseenda, oma lähedaste, abi vajavate võõraste ja ümbritseva elusa maailma eest ning püüdke kasutada oma energiat, et aidata meil neist enneolematutest kriisidest välja tulla.