INSTITUTSIOONILISED KÜSIMUSED JA ELi EELARVE

Lissaboni leping avas uue ajastu, pakkudes kodanikele ja neid esindavatele organisatsioonidele uusi võimalusi osaleda ELi poliitika kujundamisel ja otsuste tegemisel, tugevdades seeläbi ELi institutsioonide demokraatlikku legitiimsust ja nende tööd. Ent Brexiti läbirääkimiste taustal ning hiljutiste geopoliitiliste, julgeolekualaste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemide valguses, millega EL silmitsi seisab, on käivitatud uus arutelu, et ELi 27 liikmesriiki saaksid otsustada liidu tuleviku üle.

Euroopa Liidu eelarvest rahastatakse Euroopa tasandil rakendatavaid poliitikameetmeid. Eelarve moodustab ligikaudu 1 % ELi 28 liikmesriigi kogurahvatulust ehk 157,9 miljardit eurot (2017). Ligikaudu 94 % ELi eelarvevahenditest kasutatakse programmide ja projektide rahastamiseks nii liikmesriikides kui ka väljaspool ELi. Ligikaudu 6 % eelarvest kasutatakse halduskulude katmiseks. Raha saadakse peamiselt liikmesriikide osamaksetest, mis arvutatakse kogurahvatulu ja käibemaksu alusel, ja traditsioonilistest omavahenditest (tollimaksud ELi saabuvalt impordilt). Peamised kulukategooriad on majanduskasv (suurendades konkurentsivõimet majanduskasvu ja tööhõive ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks), loodusvarad (põllumajandus ja kalandus), julgeolek ja kodakondsus, välispoliitika ja haldus.

Komitee seisukoht institutsiooniliste küsimuste ja ELi eelarve kohta

Komitee on aktiivselt mõjutanud muudatuste tegemist ELi aluslepingutesse ja aidanud reformida institutsioone. Ta teeb seda ka edasipidi oma arvamuste kaudu, esindades kodanikuühiskonna häält poliitilises dialoogis Euroopa Liidu ja selle institutsioonide tuleviku üle.

Komitee pooldab ELi eelarve kasutamist selleks, et taaskäivitada majanduskasv ja töökohtade loomine, hoogustada innovatsiooni ja konkurentsivõimet ning tulla toime sisemiste ja väliste raskustega. Lisaks sellele tuleb pöörata suuremat tähelepanu ELi eelarve abil saavutatud tulemustele. Uue, selgemalt omavahenditel põhineva ELi eelarve rahastamise süsteemi kasutuselevõtt peaks aitama lõpetada arutelu iga liikmesriigi netobilansi üle, mis on vastuolus ELi ülesehitamise nurgakiviks oleva solidaarsuse ja vastastikuse kasu põhimõttega. Väga oluline on eelarvevahendite kasutamise menetluste lihtsustamine ning samuti suurem paindlikkus, et suuta reageerida pakilistele probleemidele.