Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööandjate rühma esimees Stefano Mallia

Tõenäoliselt oleks asjakohane tähistada 2004. aasta „suure pauguga“ laienemise aastapäeva faktide ja arvudega, tuginedes viimasel kahel aastakümnel ja Euroopa projekti algusest toimunud seitsmest laienemislainest saadud teadmistele, et summutada arutelu emotsionaalsust juunis toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel.

Juba kolmandat aastat kestev sõda Ukrainas on tõstnud laienemise küsimuse Euroopa geopoliitilises tegevuskavas esiplaanile. Ukrainale, Moldovale, Bosniale ja Hertsegoviinale ning Gruusiale kiirkorras antud kandidaatriigi staatus ning lõpuks Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga alustatud ühinemisläbirääkimised on positiivne läbimurre aastaid seiskunud poliitikas.

Et see uus hoog protsessis säiliks, peaksime kohe mõtlema seda toetavatele argumentidele.

Muidugi mõista on demokratiseerimine ja õigusriik puutumatud põhimõtted, nagu ka tulemuspõhine lähenemisviis laienemisprotsessis, mis ei võimalda teha järeleandmisi. Kuid lõpuks tuleb inimestele anda kindlustunne järgmise eurooplaste põlvkonna võimaliku majanduskasu ja heaolu suhtes.

Kui minevikust võib lugeda välja märke tuleviku kohta, võime julgelt öelda, et argumendid on vaieldamatud. Vanade ja uute liikmesriikide vaheline kaubavahetus kasvas ametliku ühinemiseelse protsessi käigus aastatel 1994–2004 peaaegu kolm korda ning uute liikmesriikide endi seas viis korda. Tollases 15-liikmelises ELis oli kasv ühinemisprotsessi algusest 2008. aastani keskmiselt 4% aastas, kusjuures ühinemisprotsess andis sellest kasvust poole, luues aastatel 2002–2008 kolm miljonit uut töökohta.

COVID-19 ja sõda Ukrainas on näidanud, et EL peab oma majandusliku vastupanuvõime, eelkõige rohe- ja digipöörde kontekstis, uuesti ümber mõtestama. Kavaga „REPowerEU“ nähakse ette suurendada taastuvenergia tootmist Euroopas. Nullnetotööstuse määruses ja kriitilise tähtsusega toorainete määruses kutsutakse üles suunama 40% keskkonnahoidlikest ja toorainete väärtusahelatest ELi. ELi kandidaatriigid, eelkõige Ukraina, võivad siin etendada olulist rolli, pakkudes suuremat majanduslikku julgeolekut.

Mis puudutab loodusvarasid, siis on Euroopa suurimad gaasivarud Norra järel Ukrainal. Samuti on seal toodetud hüdroenergia kogused Euroopa suurimate hulgas. Hüdroenergia tootmist, aga ka energia tootmist muudest rohelistest energiaallikatest, nagu tuul, päike ja biomass, võib Ukraina veelgi suurendada. Ukraina on olnud ka peamine metallieksportija ning seal asuvad liitiumi ja haruldaste muldmetallide maardlad on rohe- ja digitaaltööstuse jaoks üliolulised.

Samal ajal on Ukraina põllumajandustööstus üks maailma suurimaid. Selle ühtsele turule integreerimine suurendaks märkimisväärselt ELi toiduga kindlustatust.

Täiesti selge on ka kasu, mida Lääne-Balkani riigid saavad üha suuremast osalemisest ühtsel turul. Ühe näitena on Horvaatia SKP alates riigi ühinemisest ELiga 2013. aastal pidevalt kasvanud, mistõttu on suurenenud selle kodanike sissetulekud: SKP elaniku kohta suurenes keskmiselt 67% (10 440 eurolt 2013. aastal rohkem kui 17 240 euroni).

Kuni üheksa uue riigi tee ELi liikmesuseni on keeruline, kuid sellele ei ole alternatiivi: kui ELi soovib olla ülemaailmne jõud, peab ta kõigepealt olema tugev kohapeal.