Meie maailmajaos ja ka kaugemal on toimunud palju ajaloolisi muutusi 1980. aastatel aset leidnud Euroopa ühtse turu idee tekkimise ning selle kujundamise ja käivitamise vahel 1990ndate aastate alguses. Sellest ajast on juba ELi pindala ja liikmesriikide arv enam kui kahekordistunud, liit on pidanud tegelema kriiside ja konfliktide, looduskatastroofide, majanduslike, sotsiaalsete ja tehnoloogiliste probleemidega.

Drastiliselt on muutunud geopoliitiline olukord. Aasias on sirgunud uus suurvõim ning temast on saanud ELi süsteemne rivaal mitmel tasandil. Aastate jooksul on siseturu põhimõtted, s.o kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumine, osutunud ELi majandusele soodsaks. Siseturg ei ole siiski kaugeltki täiuslik.

Ühiselt kokkulepitud eeskirjade rakendamine võib olla üsna ebaühtlane, haldusnõudeid tekib nagu seeni pärast vihma ja turujärelevalve suutlikkus on kahetsusväärselt piiratud. Lisaks maadleb siseturg praegu vastuoluliste eesmärkidega: tööstuse, aga ka teiste riikliku tasandi osalejate soovid toetuste saamiseks ja sellele vastanduvad üleskutsed riigiabi piiramiseks ja võrdsete tingimuste säilitamiseks kõigis liikmesriikides; kohaliku tootmise nõudmine Euroopas väärtuse loomise ja töökohtade säilitamiseks ning sellele vastukaaluna nõudmised tagada avatud turud ja neile juurdepääs, et säilitada kulupõhine konkurentsivõime ülemaailmsete konkurentidega ja pakkuda tarbijatele taskukohaseid tooteid; juurdepääs hädavajalikele toorainetele, et toota kaupu autodest, tuuleturbiinide või päikesepaneelideni ning köögi- ja aiaseadmeteni, millele vastanduvad nende toorainete tarnetingimusted, nagu töö- ja keskkonnastandardite tagamine ning konkurents nende toorainete saamiseks.

ELi turgude ja piiride avatus, mis on algse ühtse turu mõtteviisi peamine alustala, ei ole piisav maailmas, kus ei peeta enam kinni mitmepoolsetest rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest. Tegelikult võib see osutuda ELi jaoks nõrgaks kohaks, kui seda ei täiendata teatavate kaitsemeetmetega, nagu range järelevalve ELi turule sisenevate toodete kvaliteedi ja ohutuse üle või investeeringute ja nendega seotud eesmärkide kontrollimine investorite poolt. Maailmas, mis on loobumas mitmepoolsetel reeglitel põhinevatest süsteemidest ning liigub selle poole, et riigid keelustavad või piiravad juurdepääsu toorainetele lähtuvalt oma (riiklikest) huvidest, ei toimi enam majanduse üleilmastumine ja rahvusvaheliselt integreeritud tarneahelad.

Seetõttu vajab nendel põhimõtetel rajanev siseturg uut strateegiat. Selle keskmes peaksid olema Euroopa tööstuspoliitika, ettevõtjaid ja VKEsid soodustav raamistik, sotsiaalsed ettevõtted, avaliku sektori toetus Euroopa projektile, nõuetekohaselt korraldatud ja tõhusad üldhuviteenused ning meetmed Euroopa sotsiaalse mudeli säilitamiseks ja arendamiseks.

Komitee arvates on siseturu süvendamiseks otsustava tähtsusega ELi kapitalituru väljakujundamine. Kapitaliturg peaks keskenduma kaupade ja teenuste tootmise, ostmise ja voo rahastamisele, eelkõige toetades ettevõtjate teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni ja üldhuviteenuseid ning ergutades ettevõtlust.

Lisaks peaks prioriteetsetena käsitlema meetmeid, mis loovad raamistiku eraettevõtjate innovatsioonile ja soodustavad innovatsiooni riskikapitalile juurdepääsu kaudu ning sidemete arendamise teel tööstuse ja teadussektori vahel. Lisaks peab üks siseturu tugevdamise prioriteete olema ka ühenduse õigustiku jõustamine. Kahjuks ei ole paljusid neist eeskirjadest riiklikul tasandil üle võetud, neid rakendatakse väga erinevalt või kohaldatakse väga erineval määral. See on tõsine ja oluline takistus siseturu sujuvale toimimisele.