Elena Calistru

Hiljutised kriisid on pannud proovile Euroopa majandusstruktuuri, kusjuures kõige raskem koorem on tavainimestel. Meie arvamus „Kriisidega toimetulek“ pakub kava sellise majanduse saavutamiseks, mis ei muuda üksikisikuid ja ettevõtjaid majanduse ebastabiilsuse ohvriks, vaid kaitseb neid.

Esile saab tuua kolm majanduslikku imperatiivi.

Esiteks peavad majandusprognoosid arenema tagasivaatavast analüüsist ettevaatavaks sekkumiseks. Inflatsiooni korral tabab löök enne majandustulemusi söögilaudu. Meil on vaja keerukaid varajase avastamise süsteeme, mis tuvastavad tarne kitsaskohad ja hindade ülekandumise anomaaliad enne, kui need muutuvad üle jõu käivateks küttearveteks ja toidukaupadeks. Kõige raskem on majandusšokkidega toime tulla just nende suhtes kõige haavatavamatel kodumajapidamistel – see on reaalsus, mis nõuab haavatavuse üksikasjalikku määratlemist, et tagada sihipärane kaitse.

Teiseks peab fiskaalvõimekus liikuma hädaolukordadele reageerimiselt stabiilsuse saavutamise poole. Taasterahastu „NextGenerationEU“ oli muljetavaldav, kuid põhineb improviseerimisel. Alalised eelarve stabiliseerimise mehhanismid koos kodanikuühiskonna järelevalvega tagaksid, et kriisile reageerimine kaitseb neid, kes on kõige suuremas ohus. Kui majanduse juhtimises eiratakse jaotuslikku mõju, õõnestab sellest tulenev sotsiaalne surve just seda vastupanuvõimet, mida soovime luua. ELi rahastamise sotsiaalseid tingimusi ei tohiks pidada bürokraatlikuks takistuseks – need võivad tagada, et majanduskasv toob kaasa parema elatustaseme kõigi jaoks.

Kolmandaks tuleb kiirendada turgude integreerimist seal, kus see on tarbijate jaoks kõige olulisem. Energiakulud, mis ületavad oluliselt konkurentide omi, ei ole üksnes makromajanduslikud näitajad – need on igakuised arved, mis avaldavad survet kodumajapidamiste eelarvetele kogu Euroopas. Strateegilised investeeringud piiriülesesse taristusse ja energiaturu lõimimisse ei ole mitte ainult abstraktsed majanduslikud eesmärgid, vaid konkreetne leevendus peredele ja ettevõtetele, kes seisavad silmitsi elukallidusest tuleneva survega.

Kodanikuühiskonna panuseta kujundatud majanduspoliitika on nagu tee otsimine, tundmata kohalikke olusid – tehniliselt võimalik, kuid praktikas rumal. Kui poliitikameetmed töötatakse välja, kaasates ka need, kes tagajärgedega peavad elama, annavad need alati paremaid tulemusi. See ei tähenda konsultatsiooni kui formaalsust, vaid organiseeritud kodanikuühiskonna kollektiivsete teadmiste kasutamist kogu poliitikatsükli jooksul.

Euroopa konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust tuleb ajakohastada, mitte see hüljata. Konkurentsivõime ja kodanike kaitse vahel valimist propageerivad need, kellel on piiratud majanduslik kujutlusvõime. Eesseisvad katsumused nõuavad institutsioonilist loovust, mis seab majandusliku vastupanuvõime ja inimeste heaolu Euroopa majanduse juhtimise keskmesse.