Olin tõeliselt löödud, kuuldes, et pärast 10. novembri julgustavaid uudiseid, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu läbirääkimismeeskonnad jõudsid kokkuleppele järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja taastefondi lõplikes üksikasjades, otsustasid kaks liikmesriiki, kellega hiljem ühines veel kolmas, varjamatult kogu Euroopa pantvangi võtta. Ka 19. novembril Euroopa juhtide vahel toimunud videokõne ei aidanud sellest ummikseisust välja.
Taasterahastu „NextGenerationEU“ paketti koos mitmeaastase finantsraamistikuga (2021–2027), mille vahendite kogusumma on 1,85 triljonit eurot, on väga tarvis, et kõigis riikides ja kõigi meie kodanike huvides saaks majanduse kiiresti ja tõhusalt taastada. Kui eelarve ja taastefondi suhtes varsti kokkuleppele ei jõuta, oleme selgelt silmitsi ELi ühe suurima institutsioonilise ja poliitilise kriisiga. Ning tegemist ei ole kaugeltki vaid institutsioonilise ja poliitilise kriisiga, see süvendab ka juba käimasolevat majandus- ja sotsiaalset kriisi.
Reageerisin nõukogus tekkinud ummikseisule kohe pressiteatega, mille koostasin koos lugupeetud kolleegidega – SOCi sektsiooni esimehe Aurel Laurențiu Plosceanu ja komitee uurimisrühma „Põhiõigused ja õigusriigi põhimõte“ esimehe Cristian Pîrvulescuga.
Iseäranis häiriv on, et kaks valitsust blokeerivad taastefondi eesmärgiga vältida ELi eelarve sidumist õigusriigi põhimõtte austamisega. Inimõigused ja õigusriigi põhimõte on demokraatliku ühiskonna lahutamatu osa. Neile väärtustele ei saa vastu olla, need on sätestatud ELi lepingu artiklis 2. Sellised põhimõtted ei ole läbiräägitavad!
Lubage, et lõpetan positiivses toonis: ELi pikk ajalugu on näidanud, et isegi poliitiliselt vastuolulistes ja keerulistes küsimustes on ikkagi jõutud kokkuleppele. Loodan siiralt, et lõpuks väljume ka sellest tupikust. Praegu ei soovi ma kujutleda muid võimalusi.
Mõned poliitika- ja majandusanalüütikud on välja pakkunud idee liikuda taastefondiga edasi tõhustatud koostöö menetluse abil ja lahutada see mitmeaastasest finantsraamistikust, kui liikmesriikidel ei ole võimalik kokkuleppele jõuda. Nende väitel on selline võimalus aluslepingus ette nähtud. Minu arvates võiks seda pidada kõige viimaseks võimaluseks, sest olen kindlalt veendunud, et eesmärgiks tuleb seada kõigi 27 liikmesriigi kokkulepe ja selline kokkulepe, mis austab õigusriigi põhimõtet.
Meil on vähe aega. Seepärast kutsun liikmesriike ja eelkõige praegu kokkuleppe blokeerinud liikmesriike üles mitte jätma Euroopa kodanikke kauemaks ilma hädavajalikust taasterahast.