Aprillikuu täiskogu istungjärgul vastu võetud teabearuandes esitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni taotlusel täiendava hinnangu selle kohta, mil määral on praeguse ELi ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP) (2014–2020) ette nähtud vahendid ja meetmed aidanud kaasa maapiirkondade tasakaalustatud territoriaalsele arengule.

Viie valitud ELi riigiga (Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Itaalia ja Hispaania) konsulteerides analüüsis komitee, kuidas ÜPP saaks aidata vähendada sotsiaalset ja majanduslikku tasakaalustamatust maapiirkondades.

Sidususe puudumine ELi poliitikavaldkondade vahel

Kui ÜPP on peamine poliitikavaldkond rahastamiseks ja tööhõive hoidmiseks põllumajanduses, siis teised, ÜPP-d täiendavad rahastamisprogrammid, etendavad kriitilise tähtsusega rolli. Siiski leiti, et sidusus muude ELi/riiklike/kohalike poliitikavaldkondadega ei ole sotsiaalpoliitika, toidupoliitika, keskkonnapoliitika, teadusuuringute ja innovatsiooni ning kaubanduse seisukohast optimaalne. Keskkonnaalane, majanduslik ja sotsiaalne kestlikkus peavad käima käsikäes.

Soovitused ÜPP kohta tulevikuks

Leiti, et ÜPP potentsiaalselt kõige tõhusamad meetmed on LEADERi programm ja kogukonna juhitud kohalik areng (CLLD). Siiski tuleb ÜPP-d palju rohkem rahastada ja optimeerida. „Kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine on väga oluline, et tagada programmide nõuetekohane toimimine ja kohalike vajaduste nõuetekohane arvessevõtmine,“ märkis komitee raportöör Piroska Kállay.

Sotsiaalset põllumajandust hinnati perioodi 2014–2020 ÜPP-s tõhusaks meetmeks, mida tuleks edasi toetada.

ÜPP meetmed ei mõjutanud maapiirkondade tööhõivet nii positiivselt kui enamikul liikmesriikidel vaja oleks. Külastatud riikides rõhutasid mitmed sidusrühmad tungivalt sotsiaalse tingimuslikkuse tähtsust. „Seepärast tuleb ÜPP rahastamise sotsiaalse tingimuslikkuse kaudu tagada töötajate õigused ja inimväärsed töötingimused,“ järeldas Piroska Kállay.

Tuleks luua maaelu arengu vaatluskeskus. (mr)