„Kogu elu on kuristik näilikkuse ja tegelikkuse vahel mulle huvi pakkunud. Asjad ei ole kunagi nii, nagu nad näivad olevat,“ ütleb Norman Davies.
EMSK Info: Euroopa tuleviku konverentsiks valmistudes seisab Euroopa teelahkmel. Pandeemiakriisiga paralleelselt toimunud muutuste käigus on esile kerkinud mõned tõmbejõud, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas, mis võivad takistada Euroopa integratsiooni. Kuidas Te seda kommenteerite?
N.D.: Ajaloolasena peaksin alustama sellest, et me seisame alati teelahkmel. Alati on midagi muutumas, liikumas mingis muus suunas, kui on arvatud. Tegelikult on Lääne-Euroopas viimase viie aasta jooksul toimunud muutuste hulgas suurim Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust. Ja minu arvates on Ühendkuningriik lagunemas. Usun, et peagi ei olegi Ühendkuningriiki enam, miski muu asendab seda. Kesk-Euroopa puhul ei tulnud me selle pealegi, et suur osa elanikkonnast ei ole pärast 1989. aastat toimunud muutustega rahul, ning muidugi ei osanud me sellele rahulolematusele nime anda. Tollal ei olnud me populismist kuulnud. Lisaks ei mõistnud me, et Poolas alanud arengutel võib tekkida paralleele teistes riikides. Tol ajal ei olnud president Trumpi ega Brexiti ohtu õhus. Nüüd teame, et olime eksiteel. Populistlikud suundumused on tekkinud paralleelselt mitmes riigis. Praegusel ajal on tõsise löögi all Euroopa Liit ise ja rahvusvaheline stabiilsus üldisemalt.
ELi sisemiste tõmbejõudede küsimuses ütleksin, et need jõud, mis kahtlemata eksisteerivad, ei asu ainult Ungaris ja Poolas; neid leidub ka euroala südames, mis lööb kiilu Põhja-Euroopa rikkamate riikide ja lõunapoolsete, haprama majandusega riikide vahele.
EMSK Info: Me räägime Euroopa tuleviku konverentsist. Milline peaks Teie arvates olema kõige olulisem element ELi töös?
N.D.: Kõige olulisem element on koostöökultuur, mis eristub varasemast ideest, et üksikutel rahvastel on lubatud järgida oma „püha egoismi“, nagu prantslased on seda nimetanud – eraldiseisvate riikide pühalikku isekust, mis oli kunagi normiks. Teine maailmasõda näitas, et õigus käituda isekalt ja järgida oma „rahvuslikke huve“ oli (ja on endiselt) hävituslik kõigile; koostöökultuur vastupidiselt rahvuslikule egoismile on Euroopa kogukonna kõige väärtuslikum saavutus. On täiesti selge, et mõned valitsused ja rühmad soovivad naasta oma riiklike huvide juurde. Kuid ma olen sügavalt veendunud, et nad on eksiteel. Kui me kokku ei hoia, käib meist igaühe käsi halvasti. See on Euroopa liikumise ja siiani kestnud pika rahuperioodi põhialus.
EMSK Info: President François Mitterrand’i ja kantsler Helmut Kohli tuntakse kui kaht ajaloolist suurkuju. Kas Teie arvates leidub paar sarnast riiki, kes võiksid olla rahvuslikule egoismile vastuseisul juhtrollis? Kes suudaks olla ELi liider?
N.D.: Ma leian, et ELi juhtkond on olnud nõrk, me nägime seda pandeemia ajal, millega Euroopas ei saadud hästi hakkama. Juhtimine Prantsusmaa ja Saksamaa tandemi poolt võis olla oluline Euroopa liikumise alguses 50 aastat tagasi. Kuuest liikmesriigist koosnevas Euroopas olid Prantsusmaa ja Saksamaa ülekaalukalt suurimad – kui me sellega nüüd Itaaliale liiga ei tee – ning oli loomulik, et Prantsusmaa ja Saksamaa, kes juhtisid sõjajärgset lepitusprotsessi, pididki andma projektile esialgse tõuke. Kuid see ei ole enam nii. Praegu on Euroopa Liidus 27 liiget ja vaja on suuremat ühtekuuluvust. Loodetavasti kerkivad juhid esile erinevatest maadest, mitte vaid Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Selleks on head põhjused.
Prantsusmaa on üks neid riike, mis on populismist kõige enam ohustatud. Marine Le Peni populaarsus on tõusmas ja Macron ei ole poliitiliselt väga tugev. On ebatõenäoline, et Prantsusmaa suudaks võtta juhtrolli. Ka Saksamaal on Angela Merkeli poliitikast lahkumise tõttu segased ajad. Euroopa peab peatselt hakkama leidma mõjusaid liidreid mujalt. Muidu hakkab meie tulevik sarnanema pigem jutusaate kui tegevuskavaga.
EMSK Info: Mida Te arvate kodanikuühiskonna rollist Euroopa tuleviku üle peetavas arutelus? 19. aprillil 2021 käivitasid Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament kodanike jaoks platvormi, kus neil palutakse saata küsimusi oma unistuste kohta Euroopa tuleviku kohta. Mis Te arvate, millist rolli saavad kodanikud selles arutelus etendada?
N.D: Loomulikult on ühiskonnal oma roll, kuid ühiskonnas tekib tuhandeid erinevaid arvamusi ja ta ei saa kunagi üksi tõhusalt tegutseda. Ühiskonda peavad juhtima poliitilised liidrid, kes mõistavad inimeste kartusi ja püüdlusi, kuid ilma sellise juhtimiseta satub ühiskond ise šarlatanide ja äärmuslaste ohvriks. Selge on see, et on kasulik küsida kodanike arvamust, kuid poliitiline mäng nõuab midagi enamat. Ühiskonda peavad inspireerima ja mobiliseerima dünaamilised liidrid, parteid, liikumised ja muidugi head mõtted.
EMSK Info: Milliseid tulemusi Te Euroopa tuleviku konverentsilt ootate? Kas on võimalikke eduväljavaateid Prantsusmaa eesistumise ajal? Kas mäletate, mis juhtus pärast president Giscard d’Estaing'i juhitud 2002.–2003. aasta Euroopa konventi, mille tulemusel koostati Euroopa põhiseadus, mis lükati 2005. aastal Prantsusmaa ja Madalmaade rahvahääletusel tagasi?
N.D: Ma olen ajaloolane, mitte astroloog. Ma ei oska öelda, mida tulevik toob, kuid üldiselt ei ole konverentsid otsuseid tegevad organid, välja arvatud juhul, kui tegemist on rakenduskonverentsidega, nagu Jalta või Potsdami konverents, kus langetati olulisi rahvusvahelisi otsuseid. Enamik konverentse saab kõigest suunata meelsust, luua poliitiline kliima ja õhkkond ning julgustada või heidutada osalejaid. Loodetavasti parandab hea konverents meeleolu ja ärgitab juhte tegutsema. Iseenesest nad enamasti tegutsema ei hakka.
Jah, ma mäletan Giscard d'Estaing'i hästi. (Ta oli pärit ühest külast Auvergne’is, kus mul oli häid sõpru.) Kuid kas ELi põhiseaduse läbikukkumist saab konvendile süüks panna? Põhjused peituvad sügavamal. Keegi oli jätnud oma kodutöö tegemata.
EMSK Info: 1. mail möödus 17 aastat ELi laienemisest, kui ELiga ühines 10 ja hiljem veel kolm uut liikmesriiki. Kuidas Te hindate seda arengut 17 aastat pärast asjaomast laienemist?
N.D.: Sellele suurele laienemisele oli pandud palju suuri lootusi, nimelt sooviti, et rahu ja jõukus, millega Lääne-Euroopat oli eelnenud 30-40 aasta jooksul õnnistatud, levib ka Euroopa teise otsa ja see on ka mitmel viisil täide läinud. Samas on väga raske uskuda, et mõnedel riikidel, kes hääletasid rahva suure toetusega laienemise, ELiga ühinemise poolt, on praegu täiesti vastupidise meelsusega valitsused. Juba eespool rääkisin koostöökultuurist, mis on vastand rahvuslikule egoismile, kuid mitte kõik ei ole seda õppetundi omandanud.
EMSK Info: Millised on Teile kui Briti kodanikule, kes elab nüüd kolmandas riigis, Brexitist saadud õppetunnid Euroopa jaoks?
N.D: Kui ma vaid teaks. Minu arvates oli Brexit kohutav viga ja hävitab tõenäoliselt selle riigi, kus ma olen sündinud. Lisaks olen ka Poola kodanik ja minu abikaasa on poolatar. Me esindame n-ö mõlemat poolt. Nagu ma oma Poola sõpradele alati ütlen, võib olukord Poolas olla halb, kuid see ei ole nii ohtlik kui Suurbritannias. Poola niipea ei lagune, kuid Ühendkuningriik tõenäoliselt teeb seda. Pidasin paar päeva tagasi Põhja-Iirimaal Armaghi linnas kuulajaskonnale veebipõhise loengu, ja suund on üsna selge – Põhja-Iirimaal liigutakse Iiri Vabariigiga ühinemise suunas. Brexit hävitas Ühendkuningriigi liidu ELiga, kuid ta hävitab ka Inglismaa liidu Põhja-Iirimaa ja Šotimaaga ning mõne aja pärast ka Walesiga. Brexit oli algusest peale ajendatud isekast inglise natsionalismist ning tekitab vaesema, nõrgema Inglismaa, kes jääb ilma teiste meie saarte rahvaste toetusest. Mis koos ei püsi, laguneb laiali. Olen seisukohal, et kõik need populistlikud liikumised, nagu öeldakse, „saevad seda oksa, millel ise istuvad“, tüürides riiki otsejoones katastroofi poole. Praegu ei oska ma öelda, kuidas asjad ELis liiguvad, selge on vaid see, et probleeme on palju. Enne Brexitit võistlesid Ühendkuningriik ja EL selles, „kumb kukub enne kokku“. Pärast Brexitit tean, et Ühendkuningriik võidab selle võistluse: EL ei kukku tõenäoliselt enne Ühendkuningriiki kokku. Siin saarel istudes tunnen kadedust, et Euroopa probleemid ei ole nii tõsised kui meie omad.
EMSK Info: Kas me võiksime võtta eeskuju president Joe Bidenist, kes USAs kiireid muutusi toob ja reforme läbi viib? Kas Teie arvates võib sellel olla tagajärgi ELile?
N.D: Jah, tõepoolest. Donald Trumpi lüüasaamine oli viimase kümne aasta suurim löök populismile. Trump oli populistide ülemaailmne liider; teda imetlesid teatud režiimid Euroopas, kellele avaldas muljet see, kuidas ta eiras ja moonutas kehtivat korda, ja ta kaotas. Nüüd asus ametisse Biden ja tal läheb üllatavalt hästi. Aeg on lühike ja raske on ette näha, kas ta saavutab edu olulisel määral või mitte. Soovin talle pärituult purjedesse. Teadupärast moodustab läänemaailm – Euroopa ja Põhja-Ameerika – ühe poliitilise ja tsivilisatsioonilise bloki ning USA on selle bloki suurim ja tugevaim riik. See, mis juhtub Ameerikas, mõjutab meid kõiki.
EMSK Info: Viimane küsimus: mille kallal Te praegu töötate? Kas on tulemas uus raamat?
N.D: Ma töötan alati mõne uue raamatu kallal. Võin mainida kahte neist. Ühe avaldab Penguin Books Londonis mõne päeva pärast – see on kuningas George II biograafia, aastatel 1727–60 valitsenud Briti monarhi, keda mina nimetan George Augustuseks, „kontinentaalne ajalugu“. Ta oli suveräänseks valitsejaks liitriigile, mis koosnes kolmest osast: Suurbritannia Kuningriigist, Iirimaa Kuningriigist ja Hannoveri nime all tuntud Braunschweig-Lüneburgi kuurvürtskonnast Saksamaal. Ta oli Püha Rooma keisririigi oluline kuurvürst ja Briti kuningas ning valitses palju aastaid ajal, mil Suurbritanniast sai nii maailma võimsaim mereriik kui ka orjakaubanduse peamine edendaja. Enamik britteei kujutagi ette, et Briti monarh võis samaaegselt olla mõne Mandri-Euroopa riigi valitseja. Seega kirjutasin ma sellest väikse raamatu, mis peaks äratama suurt tähelepanu.
Nüüd, kus ma olen George Augustusega ühele poole saanud, tegelen ma Austria-Ungari Galiitsia ajalooga – see on üks neid „kadunud kuningriike“, mida enam pole olemas. Galiitsias, mille territoorium asub praegu osaliselt Poolas ja osaliselt Ukrainas, elasid enne 1918. aastat kolm suurt kogukonda: poolakad, ukrainlased ja juudid. Kuid pärast selle riigi lagunemist on tema mälestust moonutanud rahvuslikud eelarvamused. Poolakad kirjutavad temast nii, nagu oleks tegemist Poolaga, ukrainlased nii, nagu oleks see peamiselt Ukraina, ja juudi ajaloolased jätavad mõnikord mulje, et Galiitsia oli eraldiseisev juudi maailm. Minu arvates saab Galiitsiat tõetruult ette kujutada ja rekonstrueerida ainult siis, kui ühendada kõik kolm elementi Austria kontekstis, ning ma püüan saavutada soovitud tulemust, kasutades palju toonaseid salvestisi ja mälestusi.
EMSK Info: Tänan Teid väga!
N.D: Teile samuti palju tänu! Oli suur rõõm!