Nicoletta Merlo 

Praktika on noortele võimalus tutvuda töömaailmaga, saada nõustamist ja koolitust. See tava on kogu Euroopas teinud läbi märkimisväärse arengu, muu hulgas tänu Euroopa noortegarantii programmile. Nõukogu 2014. aasta soovitus praktika kvaliteediraamistiku kohta andis liikmesriikidele väärtuslikud suunised selle vahendi rakendamiseks. 

Kahjuks on praktika korraldamisel aja jooksul esinenud kuritarvitusi ja moonutusi. Muu hulgas tuleb rohkem ette noorte praktikantide ekspluateerimist – nende kasutamist palgaliste töötajate asemel, odava tööjõuna, kellel puudub juurdepääs piisavatele tagatistele ja sotsiaalkaitsele. 

Seetõttu toetab komitee Euroopa Komisjoni eesmärki parandada praktika kvaliteediraamistikku kogu Euroopas, eelkõige seoses õppe- ja koolitussisu tugevdamisega ning võitlusega praktika kuritarvitamise ja väärkasutamise vastu. 

Kahes komisjoni ettepanekus – ajakohastatud nõukogu soovituse ettepanekus ja direktiivi ettepanekus – käsitletakse siiski vaid mõningaid küsimusi. Ettepanekutel on problemaatilisi aspekte, muu hulgas järgmised: 

• neis viidatakse valimatult kõigile praktikavormidele. Ettepanekutes ei arvestata piisavalt tegelikke erinevusi eri liiki praktikate ja nende eesmärkide vahel või nende rakendamise vahel liikmesriikides; 
• neis ei ole ette nähtud vajalikke meetmeid, et vältida praktika kuritarvitamist algusest peale. Samuti puuduvad siduvad eeskirjad kvaliteedistandardite tõstmiseks; 
• direktiivi ettepaneku puhul on probleemiks selle piiratud kohaldamisala, mis hõlmab ainult neid praktikante, keda peetakse töötajateks või kes on töösuhtes. See puudutab praktikante vähem kui pooltes liikmesriikides ning piirab seega toetusesaajate ringi ja suurendab ohtu, et oodatud tulemusi ei saavutata. 

Minu arvates tuleks praktika kvaliteedi parandamiseks kõigepealt kehtestada kvaliteedi miinimumkriteeriumid iga praktikaliigi jaoks, piirates algusest peale nende kasutamist. Need kriteeriumid peaksid pakkuma põhilisi tagatisi ja pöörama suurt tähelepanu koolitusele ning kohustusele võidelda kõigi väärkasutuse juhtumite vastu asjakohaste meetmetega, sealhulgas tugevdades kontrollisüsteemi. 

Et muuta praktikakogemus kõigile kättesaadavaks – kuigi me ei saa rääkida palgast üldiselt, sest enamikul juhtudel ei peeta praktikante töötajateks ja praktikat peetakse millekski tööhõive konteksti väliseks – on oluline lõpetada tasustamata praktikad, kehtestades kohustusliku hüvitise, mis ei ole mitte ainult kohandatud praktikaga kaasnevate ülesannete ja kohustuste alusel, vaid võtab arvesse ka kõiki kulusid, mida praktikandid peavad praktika läbimisel kandma. 

Lisaks tuleks pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalpartnerite võimalikule rollile õigusakti rakendamisel riiklikul tasandil ning vahendi kasutamise järelevalves ja kontrollis.