Alberto-Horst Neidhardt

Kuu aega pärast Bashar al-Assadi jõhkra režiimi lõppu piirdub ELi ametlik tegevus peamiselt sellega, et teatati arengu- ja majanduse stabiliseerimise abist. Jääb ebaselgeks, kas ja millal Süüria-vastased sanktsioonid tühistatakse. Euroopa toetus sõltub vähemuste kaitsest ja muudest tagatistest, mille väljavaated on endiselt ebakindlad. Süüria keerukas poliitiline, julgeoleku- ja humanitaarolukord viitab sellele, et demokraatia tugevdamine riigis saab olema pikk ja vaevaline protsess. See paneb proovile ELi võime rääkida ühel häälel ja tegutseda ühiselt Süüria riigi tuleviku nimel. Selle asemel ei kõhelnud mitmed Euroopa riigid sellega, et viivitamata tõsta esile ühine prioriteet: saata ümberasustatud süürlased tagasi. Detsembris, vaid mõni päev pärast seda, kui Assadi režiim löödi Damaskusest välja, teatas Austria – kus paremäärmusliku Austria Vabaduspartei (FPÖ) juht Herbert Kickl sai volitused uue valitsuse moodustamiseks – tagasipöördumispreemiast ja karistusregistrisse kantud isikute väljasaatmise programmist. Madalmaades kavatseb parempoolse rahvuslase Geert Wildersi juhitud koalitsioonivalitsus teha Süürias kindlaks tagasipöördumiseks turvalised kohad. Ka Saksamaa teatas, et kui Süüria riik stabiliseerub, muudetakse süürlastele antud kaitset ja tunnistatakse see kehtetuks. Teised Euroopa riigid on teinud sarnaseid avaldusi või jälgivad olukorda tähelepanelikult. Seda silmas pidades võib isegi sanktsioonide tühistamise otsus olla ajendatud tagasisaatmise eesmärgist, mitte arvamuste muutumisest Süüria uue juhtkonna suhtes.

Toetus paremäärmuslikele ja sisserändevastastele parteidele kogu Euroopas kasvab ja varsti on tulemas Saksamaa föderaalvalimised. Seega on oht, et liikmesriikide nägemus Süüriast hakkab sõltuma riikide endi siseprioriteetidest ja lühiajalistest valimisarvestustest. Aastatel 2015–2024 andsid ELi liikmesriigid kaitset rohkem kui miljonile süürlasele, kellest enamik asub Saksamaal. Nende kohalolu on muutunud vaidlusi tekitavaks poliitiliseks ja ühiskondlikuks küsimuseks. Suure kella külge pandud turvaintsidentide, kiire inflatsiooni ja kasvavate energiakulude tõttu on paljudes pagulasi vastuvõtvates riikides muutunud üldsuse meeleolud ja pagulasi ei võeta enam nii soojalt vastu. See muutus on normaliseerinud vaenulikku retoorikat ja poliitikat. Hoolimata Euroopa Komisjoni ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti üleskutsetest suhtuda tagasisaatmisse ettevaatlikult, võib selline dünaamika sundida Euroopa riikide valitsusi seda isegi ühepoolselt kiirendama.

Pärast Assadi režiimi kokkuvarisemist detsembris on Süüriasse tagasi pöördunud peamiselt naaberriikidest juba üle 125 000 pagulase. Nende väljavaated on aga sünged. Juba enne hiljutisi sündmusi seisis üle poole Süüria elanikkonnast silmitsi toiduga kindlustamatusega ning kolm miljonit kannatas tõsise nälja all. Kuna paljud majad on konflikti tõttu hävinud, on majutusvõimalused juba täielikult ära kasutatud. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on tagasipöördujate peavarju, toidu ja vee jaoks vaja ligi 300 miljonit eurot. Kuigi EL ja liikmesriigid peaksid välja töötama koordineeritud lähenemisviisid, et hõlbustada süürlaste turvalist ja vabatahtlikku repatrieerimist pikas perspektiivis, peaks praeguses kontekstis olema esmaprioriteet riigi humanitaarvajaduste täitmine. Pagulaste survestamine pöörduma kiiresti tagasi sõjast räsitud ja ebastabiilsesse riiki võib tegelikult anda tagasilöögi ning piirata veelgi juurdepääsu toidule, energiale ja peavarjule. Ulatuslik tagasipöördumine võib häirida ka niigi ebakindlate piirkondade etnilist ja sotsiaal-majanduslikku olukorda. Tasakaalustatud ja jätkusuutlik lähenemisviis on põhjendatud ka Süüria diasporaa võimaliku panusega ülesehituspüüdlustesse. Riigis on vaja eri oskustega insenere, arste, administraatoreid, õpetajaid ja töölisi. Süürlased on omandanud Euroopas väärtuslikke oskusi ja kogemusi olulistes sektorites, sealhulgas hariduses, ehituses ja tervishoius, kuid sobivate oskustega inimeste värbamine ei ole lihtne. Pealegi ei pruugi alaline tagasipöördumine soodustada ülesehitamist: rahasaadetistel Euroopast võib olla suur roll vaesuse vähendamisel ja kestlikus arengus. Aktiivse diasporaana võiksid Euroopas asuvad süürlased aidata tugevdada ka diplomaatilisi ja kultuurisidemeid ELi ja Assadi režiimi järgse Süüria vahel.

Liikmesriikidel võib siiski olla raskusi tasakaalustatud lähenemisviisiga ja nad ei pruugi järgida kooskõlastatud tegevuskava. Mõned riigid võivad seada prioriteediks pikaajalise stabiilsuse ja Süüria ülesehitamise, võimaldades tagasipöördumist spontaanselt. Teised võivad hakata kohe pakkuma rahalisi stiimuleid vabatahtlikuks tagasipöördumiseks või isegi süstemaatiliselt kontrollima süürlaste staatust niipea, kui humanitaarolukord isegi veidi paraneb. Samas seisavad pagulasseisundi süstemaatilise läbivaatamise ees märkimisväärsed õiguslikud takistused ning sellega kaasnevad suured finants- ja halduskulud. Seejuures tuleb tagasipöördumisstiimulite puhul arvesse võtta asjaolu, et enamik Euroopasse ümberasustatud süürlastest on nüüd ELi püsielanikud ning üle 300 000 inimese on saanud ELi kodakondsuse. Samal ajal võivad Süüria kehvad majandus- ja tööalased väljavaated heidutada isegi kõige motiveeritumaid süürlasi tagasi pöördumast. Siinkohal on põhiküsimuseks see, kas süürlastel lubatakse osaleda nn pendelliikumises – pöörduda tagasi piiratud ajavahemikeks, kusjuures Euroopa vastuvõtvad riigid pakuvad jätkuvalt kestlikke võimalusi püsivamaks tagasipöördumiseks. Need küsimused seotakse paratamatult laiemate aruteludega ELi rändepoliitika üle. Tulevased läbirääkimised tagasisaatmist reguleeriva ELi direktiivi reformi üle, mille kohta oodatakse peagi Euroopa Komisjoni ettepanekut, võivad saada otsustava hoo sõltuvalt Süüria kodanike tagasisaatmise üle peetavatest aruteludest. Kuid ka direktiivi reformi puhul võib tekkida ELi liikmesriikide vahel uusi lahknevusi. Kuna rändepoliitika tuleb praeguste probleemide tõhusaks lahendamiseks põhjalikult läbi vaadata, on ELi lähenemisviis ümberasustatud süürlastele tõenäoliselt esimene kriitiline pöördepunkt sel uuel perioodil.