EMSK info

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Komisjoni rände ja siseasjade peadirektoraadi korraldatud üheksandal Euroopa rändefoorumil keskenduti sellele, kuidas saab kodanikuühiskond etendada olulist rolli rände- ja varjupaigaleppe eelseisval rakendamisel. Samuti toonitati kodanikuühiskonna organisatsioonide vahetut tööd kohapeal.

Novembri lõpus Brüsselis toimunud Euroopa rändefoorumi tähelepanu keskpunktis oli rände- ja varjupaigalepe, mis jõustus 2024. aasta juunis. Osalejad arutasid leppe tulevast rakendamist ja seda, kuidas kodanikuühiskond saab lepet toetada ja aidata kaasa selle humaansele kohaldamisele. Üritusel käsitleti ka uut alalist solidaarsusmehhanismi, mis loob tihedamad seosed varjupaiga- ja tagasisaatmismenetluste, nõuetekohaste vastuvõtutingimuste ning integratsiooni ja kaasamise tegevuskava 2021–2027 vahel.

Oma avakõnes ütles ametist lahkuv Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Ylva Johansson: „Mul on hea meel, et üks minu viimaseid avalikke ülesandeid Euroopa Komisjoni volinikuna on sõnavõtt Euroopa rändefoorumil, sest see on oluline platvorm kodanikuühiskonna organisatsioonidele, ELi liikmesriikidele ja poliitikakujundajatele, et käsitleda rände haldamisega seotud probleeme ja võimalusi. Meie arutelud on aastate jooksul olnud alati väga inspireerivad. Üheskoos saame ehitada tugevamaid ja vastupanuvõimelisemaid kogukondi, kaitsta oma väärtusi ning tagada, et Euroopa saaks jätkuvalt pakkuda varjupaika ja võimalusi.“

Komitee president Oliver Röpke tänas volinik Johanssoni pühendumise eest ELi rändepoliitika reformimisele. „Me peame tagama, et rändepakti rakendatakse võimalikult humaansel ja jätkusuutlikul viisil. See saab toimuda ainult siis, kui kuulatakse kodanikuühiskonna organisatsioone kohapeal. Kuigi pakt on vastu võetud, ei ole töö kaugeltki lõppenud – tegelikult võib öelda, et päristöö nüüd alles algab,“ hoiatas ta.

Euroopa rändefoorum loodi 2015. aastal kodanikuühiskonna, institutsioonide ja ametiasutuste vahelise dialoogi platvormina rände ja kolmandate riikide kodanike integreerimisega seotud küsimustes. Foorum tuleb kokku kord aastas, et arutada hiljutisi poliitilisi arenguid ning koguda ja vahetada teavet Euroopa poliitika rakendamise kohta piirkondlikul, kohalikul ja rohujuure tasandil.

Igal aastal keskendub foorum erinevale teemale, mis valitakse välja kodanikuühiskonna organisatsioonide panuste põhjal, mis on esitatud üritusele eelnevate kuude jooksul toimunud konsultatsiooniprotsesside käigus. Varasemad teemad on hõlmanud turvalisi rändeteid, rändajate juurdepääsu õigustele ja teenustele ning ELile, kaasavamat Euroopa tööturgu rändajate jaoks ning noorte rolli.

Komitee on juba vastu võtnud olulised arvamused rände ja varjupaigaga seotud peamiste teemade kohta, sealhulgas rände- ja varjupaigaleppe loomise, varjupaiga- ja rändehalduse määruse, julgeolekuliidu paketi / Schengeni paketi ning integratsiooni ja kaasamise tegevuskava 2021–2027 kohta. Komitee moodustas 2009. aastal ka alalise töörühma „Sisseränne ja integratsioon“, mis aitab konkreetselt väljendada komitee rolli kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahelise sillana rändeküsimustes, püüdes samal ajal edendada Euroopa ühise sisserände- ja integratsioonipoliitika väljatöötamist. (lm)

Hispaania-Poola taustaga dokumentaalfotograaf Hanna Jarzabek, kes on Euroopa uuriva ajakirjanduse (IJ4EU) 2024. aasta mõjuauhinna kandidaat, jäädvustas oma kaameraga troostitu pildi, mis valitseb Poola-Valgevene piiril, kus tuhanded pagulased püüavad läbida Białowieża metsa, mida hüütakse ka „džungliks“.

Hanna Jarzabek

Alates 2021. aasta novembrist on tuhanded, peamiselt Lähis-Ida ja Aafrika riikidest pärit pagulased püüdnud minna läbi Białowieża metsa. Tegu on Poola ja Valgevene piiril asuva Euroopa viimase ürgmetsaga. Mõnede pagulaste poolt džungliks kutsutava metsa läbimine on ohtlik ja keeruline, eriti nende jaoks, kes ei ole tuttavad Kirde-Euroopa karmi kliimaga. Paljud pagulased on jäänud metsa lõksu pikemaks perioodiks ja peavad seal rinda pistma äärmuslike tingimustega – metsas ei ole toitu ja vett ning talvel on suur alajahtumise ja lausa surmaoht. Kui piirivalvurid pagulased kätte saavad, siis saadetakse nad reeglina üle piiri, mis tähendab, et nad jäetakse lihtsalt Valgevene poolele metsa, sageli toimub see öösel ja sellel ei ole tunnistajaid. Samuti lõhutakse nende telefonid, et takistada suhtlemist välismaailmaga. Selline sunniviisiline tagasisaatmine, mida nimetatakse tagasitõrjumiseks, toimub isegi äärmuslikes tingimustes, samuti ei tehta erandeid rasedatele naistele või alajahtumise piiril olevatele isikutele, ka nemad saadetakse ikkagi tagasi Valgevene territooriumile. Mõned pagulased on öelnud, et nad on kogenud neid tagasitõrjumisi mitmel, lausa 17 korral.

Poola eelmine valitsus ehitas piirimüüri, mille peal on kasutatud žilettokastraati ja mille alumine osa on tugevdatud. Nagu samasugused tõkked mujalgi, ei takista ka see inimeste sisenemist Euroopasse, küll aga tekitab neile raskeid vigastusi. Piirivalvurid on paigaldanud kaamerad ka metsa, et tuvastada pagulaste ja abitöötajate liikumist. Kuna selles piirkonnas ei ole pagulaslaagreid, siis peidavad pagulased end metsas, et vältida tagasitõrjumist Valgevenesse, ning kasvav sõjaväelaste hulk takistab juurdepääsu humanitaarabile.

Humanitaarabi osutamine sellel piirilõigul on algusest peale olnud seotud märkimisväärsete probleemidega. Pärast seda, kui paremäärmuslik valitsus pidi 2023. aasta oktoobris võimult taanduma, tekkis lootus rändepoliitika muutmiseks, kuid vägivald, tagasisaatmised ja piiratud juurdepääs arstiabile on endiselt tavapärane praktika. Organisatsioonil Piirideta Arstid töötavad seal praegu vaid kolm osalise tööajaga töötajat, kes pakuvad arstiabi 400 kilomeetri pikkusel piirilõigul. Erinevalt teistest sarnaste rändevoogudega piirialadest puudub organisatsioonil selles piirkonnas alaline baas. Abitöötajad töötavad rasketes tingimustes ning osutavad sageli abi pimedas ja neil puuduvad vajalikud seadmed täpse diagnoosi panemiseks. Nad püüavad inimesi ravides kohanduda metsas valitsevatele tingimustele, kui peavad näiteks öösel manustama ravimeid intravenoosse infusioonina või osutama kiiret arstiabi rasketel juhtudel, näiteks raseduse katkemise korral.

Pärast piirimüüri ehitamist kogevad rändajad lisaks tavapärastele terviseprobleemidele ka mitmesugused luumurde, kuna nad püüavad ronida üle piirimüüri ja kukuvad mõnikord sellelt, kuni 5 meetri kõrguselt müürilt alla. Mõned luumurrud nõuavad keerulisi operatsioone ja mitmekuulist paranemist. Sellistel juhtudel nagu ka alajahtumise korral on ainus lahendus helistada kiirabisse, teades, et piirivalveametnikud võtavad isiku haiglas viibimise ajal vahi alla ja jälgivad teda kogu haiglas viibimise aja. Pärast seda, kui patsient on haiglast välja kirjutatud, otsustavad piirivalveametnikud oma kriteeriumide alusel, kas saata ta suletud või avatud pagulaskeskusesse. Mitu küsitletut ütlesid mulle, et on olnud olukordi, kus piirivalve toimetas mõned pagulased pärast haiglas viibimist tagasi metsa ja saatis nad tagasi Valgevene poole peale, ning kogu lugu algas algusest peale.

Viimastel kuudel on Poola-Valgevene piirile paigutatud sõdurite arvu pidevalt suurendatud, mis annab tunnistust piirkonnas kasvavatest pingetest. 2024. aasta juunis pussitas üks rändaja piiril Poola sõdurit, kes suri hiljem neisse haavadesse. Vastusena tõhustas uus valitsus oma rändevastast kampaaniat ja võttis vastu seaduse, mis lubab sõduritel kasutada relvi alati, kui nad seda vajalikuks peavad, ilma et nad peaksid oma tegevuse eest vastust andma. See otsus valmistab tõsist muret, pidades eelkõige silmas varasemaid jõu kasutamisega seotud tõsiseid vahejuhtumeid. Näiteks 2023. aasta oktoobris tulistati päise päeva ajal selga ühte Süüria pagulast, kes sai raskeid vigastusi. Samuti teatasid humanitaarabi osutavad vabatahtlikud 2023. aasta novembris, et piirivalvurid tulistasid abi andmise ajal nende suunal ilma ette hoiatamata. Uus seadus ei too mitte ainult kaasa riski, et sellised ohtlikud tavad muutuvad normaalsuseks, vaid loob ka karistamatuse õhkkonna, mis seab nii pagulased kui ka humanitaarabi andjad ohtu ka tulevikus. Kui anda sõduritele kontrollimatu võim, õõnestab see põhilisi inimõigusi ja võib teravdada vägivalda juba niigi ebastabiilsel piirialal.

Donald Tusk püüab jätta mulje, et ta on avatum ja inimõigustest teadlikum, kuid tema valitsus jätkab eelmise administratsiooni narratiivi, visandades piiril viibivatest rändajatest pildi kui ohust Poola ühiskonnale, dehumaniseerides neid ja rääkides neist kui terroristidest või kurjategijatest. Eelmine valitsus püüdis liigitada ka humanitaarabi andjaid inimkaubandusele kaasaaitajateks. See on kuritegu, mille eest võib karistada kuni kaheksa-aastase vangistusega. Tundub, et sama poliitika jätkub ka Donald Tuski valitsuse ajal. 28. jaanuaril 2025 astuvad kohtu ette viis humanitaarabi osutanud vabatahtlikku, kes abistasid 2022. aastal ühte Iraagist pärit peret ja ühte egiptlast, ning nende suhtes võidakse kohaldada just seda karmi karistust.

Lisaks ei anna hiljuti (oktoobris 2024) väljakuulutatud rändepoliitika just palju põhjust optimismiks. Möödunud aasta juulis kasutusele võetud puhvertsoon on endiselt kasutusel ning takistab tõsiselt humanitaarabiorganisatsioonide, sealhulgas Piirideta Arstide ja ajakirjanike juurdepääsu, takistades seega abi toimetamist pagulasteni ja Poola ametivõimude toime pandud inimõiguste rikkumiste dokumenteerimist.

Selle poliitika kõige rohkem vaidlusi tekitav aspekt on aga kava peatada sellel piiril varjupaigaõigus – meede, mis on ilmselgelt vastuolus kogu Euroopas tunnustatud põhiliste inimõigustega. Lisaks on sellel poliitikal kaugeleulatuv mõju piirialal elavatele kohalikele inimestele, kuid selle väljatöötamisel ei ole eelnevalt konsulteeritud ei nende ega humanitaarabiorganisatsioonidega. Need organisatsioonid, kes on väsimatult töötanud abi osutamise nimel, on samuti kogunud olulisi teadmisi sealsest olukorrast, piiri ületada üritavate pagulaste vajadustest ja nende probleemidest. Selliste teadmiste eiramine mitte ainult ei õõnesta humanitaarabialaseid jõupingutusi, vaid võib halvendada ka juba niigi keerulist olukorda.

See uuriv aruanne on koostatud fondi „Uuriv ajakirjandus Euroopa jaoks“ (IJ4EU) stipendiumi toetusel.

Hanna Jarzabek on Madridis elav Hispaania-Poola taustaga dokumentaalfotograaf, kes on õppinud politoloogiat ja on töötanud ÜRO asutuste poliitikaanalüütikuna. Oma töös keskendub ta sellistele teemadele nagu diskrimineerimine, sooline identiteet, seksuaalne mitmekesisus ja rändevood ELi idapiiril ning läheneb neile tundlikult ja lugupidavalt. Tema töid on avaldatud suurtes väljaannetes, nagu El País ja Newsweek Jaapan, neid on välja pandud rahvusvahelistel näitustel ja need on võitnud arvukalt auhindu, muu hulgas kandideeris ta 2024. aasta IJ4EU mõjuauhinnale ja Leica Oskar Barnacki 2023. aasta auhinnale.

„Džungli“ projekti fotod:

Seeninfektsiooni põhjustatud jalgade külma- ja niiskuskahjustused on üks levinumaid terviseprobleeme pagulastel, kes püüavad läbida Białowieża metsa (oktoober 2022). 

Barbara Matejčić, a freelance journalist from Croatia, has had the 'List of Refugee Deaths' - a record of people who tried to reach safety in the EU from 1993 to present day - printed out on her desk for a long time. This 'catalogue of refugee despair and the cruelty of Europe's border regime' has served as a reminder that she needs to do something about it. In 2024, she took part in a major award-winning cross-border journalism project that confirmed over 1 000 unmarked graves of migrants across Europe over the last decade. Her story Unmarked monuments of EU's shame in Croatia and Bosnia chronicles state-linked deaths along the treacherous Balkan route.

By Barbara Matejčić

As I write this, on 13 January, in Zagreb, the odds are high that someone out there on the so-called Balkan route is dying. The temperatures are below freezing; the rivers are icy, swollen, and fast-flowing, and the mountains and forests are covered in snow. People have no other way to reach the European Union and ask for asylum, so they take high-risk routes. And they do not die 'only' because they drowned, fell fatally or froze to death. They also die because the police shoot at the boats in which they cross rivers, as happened to 20-year-old Arat Semiullah from Afghanistan, whose funeral prayer I attended in Bosnia and Herzegovina. They also die because the police refuse to respond to their repeated cries for help, as in the case of three minors from Egypt who froze to death in a Bulgarian forest in late 2024.

The root of my journalistic work on migrant deaths along the Balkan route lies in the 'List of Refugee Deaths’,  compiled by UNITED, a European network of activists and non-governmental organisations. The list documents information from 1993 to the present, about who has died, where, when, how and under what circumstances, while trying to reach Europe or somewhere within Europe. Many of those on the list were refugees fleeing the wars in the former Yugoslav countries. Eleven-year-old Jasminka from Bosnia died in 1994 after her Roma family was set on fire in a refugee centre in Cologne. Lejla Ibrahimović from Bosnia took her own life on 4 December 1994 in Birmingham after the British Interior Ministry refused to grant a visa to her husband Safet. Many people on the list tragically died by suicide.

Many did so after their asylum applications were refused, or before they were due to be deported from the European country they had managed to reach or in protest of the long wait for their asylum requests to be resolved. In the summer of 1995, Todor Bogdanović from Yugoslavia was shot by French police in the mountains near the border with Italy. He was eight years old. Refugees from former Yugoslav countries crossed the borders with documents and received protection in European countries, similar to Ukrainian refugees since the war in Ukraine began. But even then, some could not cross the border legally and tried to reach safety in Western Europe by any means they could, just as non-European refugees have done over the past decade. We don't know about those deaths from the 1990s, just as we don’t know much about the ones happening today.

Twelve years ago, I printed out that list, and it has been sitting on my desk ever since as a reminder that I need to do something about it. For me, no photograph, no text, no documentary about refugees is as heart-wrenching as that bare list of dead people. Those densely written pages are a catalogue of refugee despair and the cruelty of Europe's border regime.

As a reporter, I have covered various aspects of migration, including illegal pushbacks and police violence, particularly by the Croatian police, over the past decade. I started focusing on deaths in 2023. I toured cemeteries with activists in Croatia and Bosnia and Herzegovina, sent hundreds of inquiries to state bodies, spoke to the loved ones of the deceased. It is the activists, not the police, that migrants call when their life is in danger. It is the activists who help relatives find those who have disappeared after losing contact with them. It is activists who try to identify the dead, and put up permanent gravestones. This network of compassionate people does the work that should be done by institutions.

The text Unmarked monuments of EU's shame in Croatia and Bosnia is part of what I published, and it was created as part of an international journalistic investigation into migrant deaths at the external borders of the European Union, which I conducted together with colleagues from Greece, Italy, Spain, and Poland. The series titled 1000 Lives, 0 Names: The Border Graves Investigation won the 2024 Special Award European Press Prize and Investigative Journalism for EU Impact Award (IJ4EU). 

Based in Zagreb, Croatia, Barbara Matejčić is an award-wining freelance journalist, non-fiction writer, editor, researcher and audio producer focused on social affairs and human rights in the Balkan region. She has won several awards, including the Investigative Journalism for Europe award (2024) and the European Press Prize (2024). The Croatian Journalists’ Association named her best print journalist in Croatia for her features about post-war societies in Croatia and Bosnia and Herzegovina. She writes for Croatian and international media and produces multimedia projects. She lectures in Journalism Studies at the University of VERN in Zagreb. You can find out more about Barbara's work at barbaramatejcic.com  

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) on valmis toetama süürlasi, kes tunnevad, et koju tagasipöördumine on turvaline. Kuid kõigi teiste puhul soovitab UNHCR vältida sunniviisilist tagasisaatmist riiki, mida iseloomustab poliitiline ebakindlus ja mis kannatab maailma ühe tõsisema humanitaarkriisi all ning kus 90% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, kirjutab UNHCRi esindaja Jean-Nicolas Beuze.

Jean-Nicolas Beuze

Süüria poliitiline maastik on peale president Bashar al-Assadi režiimi kokkuvarisemist kiiresti muutumas, mistõttu toimub Euroopas elav arutelu seoses maailma suurima pagulaskogukonnaga.

Kasvab ELi riikide arv, kes on peatanud otsuste tegemise süürlaste varjupaigataotluste kohta. Mõned riigid on teatanud algatustest, mis hõlmavad tšarterlende ja rahalisi stiimuleid või tagasipöördumispreemiaid, et julgustada pagulasi koju minema. Teadete kohaselt on mõnel ELi riigil isegi kavatsus oma territooriumil viibivad süürlased sunniviisiliselt riigist välja saata, olenemata nende pagulasstaatusest.

Selleks, et ELi riigid saaksid teha varjupaigataotluste kohta põhjendatud otsuseid, peavad nad hindama, kas Süüriasse tagasipöördumine on praegu Euroopas elavate süürlaste jaoks turvaline. Arvestades kiiresti muutuvat olukorda Süürias, ei ole praegu võimalik anda lõplikku hinnangut tagasipöördumise ohutuse kohta. Süüria julgeolekumaastik on endiselt ebakindel. Olukord riigis on noateral, mis puutub rahu ja leppimise võimalikkusse ning edasise vägivalla ohtu.

Miljonid väljaspool Süüriat elavad pagulased püüavad mõista, mida nende kodumaa muutuv olukord nende tuleviku jaoks tähendab. Nad küsivad endalt: kas mul on Süürias edaspidi turvaline olla? Kas minu õigusi austatakse? Mõnele neist võib tagasipöördumise väljavaade tunduda realistlik, kuid teised näevad endiselt tõsiseid probleeme.

Missugune on nende tänapäeva Süüria elanike tulevik, kes kuuluvad etnilistesse või usuvähemustesse, kellel on erinevad poliitilised vaated või kes on LGBTQ+ kogukonna liikmed? Vastus on endiselt ebaselge.

Mis aga puutub neisse, kes tunnevad, et tagasipöördumine on turvaline, on meil kohustus nende otsust austada. Vajaduse korral peame neid päritolukogukondadesse tagasipöördumisel ja taasintegreerumisel toetama. UNHCR soovitab siiski hoiduda Süüria pagulaste sunniviisilisest tagasisaatmisest riigis valitseva ebastabiilsuse ja poliitilise ebakindluse tõttu.

Sunniviisiline repatrieerimine Euroopa Liidust rikuks süürlaste kui pagulaste õigusi, seades nad tagasipöördumisel tõsise ja korvamatu kahju ohtu.

Kuna relvakonfliktid jätkuvad mitmes Süüria piirkonnas ning pole teada, kuidas uus valitsus kavatseb elanikkonna, eriti haavatavate rühmade vajadustega tegeleda, on paljude jaoks veel vara tagasipöördumisele mõelda. Oluline on austada nende otsuseid selles küsimuses. Seetõttu peavad ELi liikmesriigid, nagu ka Süüria naaberriigid, kes on rohkem kui kümne aasta jooksul vastu võtnud enamiku Süüria pagulasi, jätkuvalt täitma oma kohustust pakkuda oma territooriumil süürlastele kaitset.

Vaenutegevuse eskaleerumise tõttu novembri lõpus tekkis 1,1 miljonit uut riigisisest põgenikku. Tänase seisuga on neist umbes 627 000 endiselt põgenikud, kellest 75% on naised ja lapsed.

Enneaegse tagasipöördumisega kaasnevad märkimisväärsed ohud. Muu hulgas võib see anda hoogu sundrände tsüklile nii Süürias kui ka piiriüleselt, mis lõppkokkuvõttes süvendab kriisi.

Lisaks massilisele sundrändele seisab Süüria silmitsi maailma ühe kõige tõsisema humanitaarkriisiga. Konflikti käigus on hävitatud suur osa Süüria infrastruktuurist, sealhulgas haiglatest, koolidest ja eluasemetest. Enamikul pagulastest ei ole kodu, kuhu tagasi pöörduda. Paljudes piirkondades on endiselt puudus toidust, puhtast veest ja arstiabist. Põhiteenuste, majanduslike võimaluste ja turvalisuse puudumise tõttu on tagasipöördujatel keeruline oma elu kestlikul ja väärikal viisil üles ehitada. Ülekaalukas osa Süüria elanikkonnast (90%) elab allpool vaesuspiiri.

Viimastel nädalatel on märkimisväärselt suurenenud süürlaste vabatahtlik tagasipöördumine Liibanonist, Türgist ja Jordaaniast. Esialgsete hinnangute järgi on tagasi pöördunud 125 000 inimest ehk ligikaudu 7000 inimest päevas. Kuigi need tagasipöördumised on ajendatud individuaalsetest valikutest, on UNHCR võtnud kohustuse toetada neid, kes otsustavad praegu tagasi pöörduda.

Paljud süürlased Euroopas ja naaberriikides kaaluvad, kas tagasipöördumine on turvaline, mis seisus on Süürias põhiteenused ja kas neil õnnestuks seal oma elu uuesti üles ehitada. Samas on neil tungiv soov oma lähedasi näha. Seetõttu soovivad paljud naasta koju lühiajaliselt, et saada aimu olukorrast kohapeal. Neile tuleb seda võimaldada, ilma et nad peaksid kartma Euroopas oma pagulasstaatusest ilmajäämist. Sellised külastused nö maakuulamise eesmärgil on hädavajalikud, et inimesed saaksid teha teadlikke otsuseid, mis viivad paremate tulemusteni, sealhulgas turvalise ja kestva tagasipöördumiseni.

Kannatlikkus ja ettevaatus on hädavajalikud olukorras, kus süürlased ootavad õigeid tingimusi turvaliseks tagasipöördumiseks ja edukaks taasintegreerumiseks oma kogukonda. Paljud süürlased on hakanud koju naasmisele mõtlema ja UNHCR on valmis neid toetama. Pärast sundümberasumist ja aastatepikkust viibimist välismaal võib see olla paljudele kauaoodatud võimalus lõpetada oma pagulasteekond ja leida püsiv lahendus, pöördudes tagasi Süüriasse. Euroopa Liit ja UNHCR on neid toetanud kogu nende maapao vältel ja toetavad neid ka tagasipöördumisel ja uue Süüria ülesehitamisel.

Jean-Nicolas Beuze on UNHCRi esindaja ELis, Belgias, Iirimaal, Luksemburgis, Madalmaades ja Portugalis. Varem on ta olnud UNHCRi esindaja Iraagis, Jeemenis ja Kanadas. Ta on üle 27 aasta töötanud ÜRO heaks inimõiguste, rahuvalve ja lastekaitse valdkonnas nii asjaomastes riikides kohapeal kui ka ÜRO peakorteris.

ELi uus rände- ja varjupaigalepe tunnistati selle vastuvõtmisel 2024. aasta mais ajalooliseks verstapostiks, kuid peab oma väärtust alles tõestama. Ent 2025. aastal ootavad ees keerulised ajad: äärmiselt ebakindlas geopoliitilises keskkonnas tuleb pakti keerukuse ja lühikese rakendamistähtaja tõttu tegutseda ettevaatlikult ja väga tasakaalustatult – Euroopa rändepoliitika instituudi (MPI Europe) esindaja Camille Le Cozi analüüs

2025. aasta algus tõstatab pakilisi küsimusi Euroopa Liidu rändepoliitika tuleviku kohta. Uus Euroopa Komisjoni koosseis on uue rände- ja varjupaigaleppe rakenduskavaga seadnud selge suuna, kuid muutuvad asjaolud ähvardavad suunata poliitilise fookuse ja vahendid mujale. Saksamaa eelseisvad valimised, kõrvuti Assadi režiimi kokkuvarisemise tagajärgede ja Ukraina sõja prognoosimatu kuluga on veelgi suurendanud ebakindlust. Arutelud rändajate mujalesuunamise mudelite üle jätkuvad, kuid need pingutused on sageli pigem poliitilised üksikjuhtumid kui ühtse Euroopa strateegia osa. Samal ajal kasutatakse rännet Poola ja Valgevene piiril endiselt relvana ning rände selline ärakasutamine põhjustab üha enam ELi õigusest kõrvalekaldumist. See aasta on otsustavalt tähtis, et selgitada välja, kas Euroopa Liidul õnnestub järgida lähenemisviisi, mis suurendab usaldust ja viib kauaoodatud kollektiivse tegutsemiseni, või jätkub ELis killustumine.

Paljud Euroopa poliitikakujundajad leidsid, et pakti vastuvõtmine 2024. aasta mais pärast aastaid kestnud raskeid läbirääkimisi oli ajalooline verstapost. Vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi näitas see kokkulepe bloki suutlikkust ühiselt lahendada mõned kõige keerulisemad küsimused. Pakti keskne eesmärk on käsitleda vastutuse ja solidaarsusega seotud pingeid, muuta ettekujutust igavesest rändekriisist ja ühtlustada varjupaigamenetluste erinevusi liikmesriikides. Kuigi uus raamistik tugineb suures osas olemasolevale süsteemile, kehtestatakse sellega rangemad meetmed, nagu süstemaatiline taustakontroll, tõhustatud varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlused piiril ning kriisi ajal ühistest eeskirjadest tehtavad erandid. Paktiga toetatakse ka suuremat euroopastamist, kohustuslikku solidaarsust, ELi institutsioonide ja asutuste rolli suurendamist ning suuremat Euroopa tasandi rahastamist ja järelevalvet.

Kui eurooplased ei suuda 2026. aasta maiks uusi eeskirju rakendada, võib ELi selliselt võidetud usaldusväärsus blokina rände haldamisel jääda lühiajaliseks. Sellest lühikesest tähtajast on iseäranis keeruline kinni pidada, sest pakt nõuab keeruka süsteemi loomist, ressursside mobiliseerimist ning töötajate värbamist ja koolitamist, eelkõige eesliinil olevates liikmesriikides. Liikmesriigid on küll koostanud riiklikud tegevuskavad, ent suur osa sellest tööst tehti suletud uste taga ja puuduvad poliitilised sõnumid. See lõhe kujutab endast kasvavat ohtu, sest hapra tasakaalu säilitamiseks ELi tasandil on äärmiselt oluline poliitiline juhtimine.

Lisaks tuleb uue süsteemi rakendamiseks moodustada sidusrühmade koalitsioonid. Keerukate õigusaktide praktiliseks raamistikuks muutmisel on keskne tähtsus riiklikel varjupaigaametitel; protsessis on juba kesksel kohal ELi ametid, eelkõige Euroopa Liidu Varjupaigaamet. Sama oluline on kaasata valitsusvälised organisatsioonid, et kasutada ära nende asjatundlikkust ning muu hulgas tagada juurdepääs õigusnõustamisele ja uute menetluste järelevalve. Nende jõupingutuste toetamiseks on vaja koostööpõhisemaid lähenemisviise, sealhulgas korrapäraseid konsultatsioone, tugevaid teabevahetusmehhanisme ja korrapäraselt kogunevaid operatiivrakkerühmi.

Samas on suurt tähelepanu pööratud rändajate mujalesuunamise strateegiatele, kusjuures üha rohkemates Euroopa pealinnades peetakse neid ELi rändeprobleemide lahenduseks. Itaalia ja Albaania vaheline kokkulepe on vallandanud arvukalt arutelusid selle potentsiaali üle segarände paremaks haldamiseks ning on seadnud Giorgia Meloni kogu Euroopas selles valdkonnas juhtpositsiooni. Kuid see kokkulepe ei ole veel tulemusi andnud ja jääb kahepoolseks, jättes kõrvale teiste Euroopa partnerite panused. Vahepeal on teised valitsused välja töötamas muid alternatiivseid mudeleid, nagu tagasisaatmiskeskused, ja viise nende integreerimiseks kogu ELi hõlmavasse lähenemisviisi.

Just tagasisaatmine peaks eelolevatel kuudel kerkima poliitilises arutelus kesksele kohale. Osaliselt sõltub pakt tagasisaatmise kiirendamisest, eelkõige isikute puhul, kelle suhtes eesliiniriikides kohaldatakse piirimenetlusi. Komisjon ja liikmesriigid püüavad seda pakilist olukorda lahendada, võimaldades samal ajal katsetada tagasisaatmiskeskusi. Märtsis on oodata ettepanekuid tagasisaatmisdirektiivi läbivaatamiseks. Lühikese ajakava tõttu on oht, et eurooplased ei suuda kohapeal saadud õppetunde täielikult arvesse võtta, hoolimata viimasel kümnel aastal tehtud edusammudest sellistes valdkondades nagu teavitustegevus, nõustamine, taasintegreerimise toetamine ja vastastikune õppimine ELi tasandil. Lisaks peab Euroopa olema ettevaatlik, et eksperimenteerimine rändajate mujalesuunamise mudelitega ei kahjustaks suhteid päritoluriikidega ega nõrgendaks Euroopa laiemat positsiooni.

Selline täppistasakaalustamine toimub äärmiselt ebakindlas keskkonnas: pakti rakendamisest saab seega mitte ainult rände haldamise, vaid ka laiema ELi projekti proovikivi. Olukord Poola piiril toob esile konkreetsed probleemid siduvate eeskirjade järgimisel vaenuliku naaberriigi surve all. Süüriat ja Ukrainat silmas pidades tuleb Euroopa pealinnades olla valmis ettenägematuteks sündmusteks. Eeloleval aastal on väga oluline toetada tugevat juhtimist ELi tasandil, et rakendada uusi eeskirju ja jätkata selliste uuenduste uurimist, mis on kooskõlas ühise lähenemisviisiga ja tugevdavad seda. See hõlmab jõupingutuste keskendamist vastupanuvõimeliste partnerluste loomisele prioriteetsete riikidega, vältides samas ressursside suunamist poliitilistesse manöövritesse.

Camille Le Coz on Brüsselis asuva uurimisinstituudi MPI Europe asedirektor. Instituut püüab tõhusamalt hallata sisserännet, sisserändajate integratsiooni ja varjupaigasüsteeme ning parandada olukorda uustulnukate, sisserändaja taustaga perede ja vastuvõtvate kogukondade jaoks.

Päritolu ja sotsiaalne taust ei tohiks edu saavutamist kunagi takistada, kirjutab Hamburgis ja Berliinis asuva organisatsiooni Schotstek tegevdirektor Evgi Sadegie. Schotstek edendab võrdseid võimalusi ja kultuurilist mitmekesisust tööelus. Schotsteki ainulaadsete stipendiumiprogrammide eesmärk on toetada arukaid, ambitsioonikaid ja motiveeritud rändetaustaga noori, kes pürgivad juhtivale ametikohale teaduses, ettevõtluses ja ühiskonnas. Schotstek võimaldab andekatel üliõpilastel ja noortel spetsialistidel oma potentsiaali täielikult ära kasutada, aidates neil luua tugevaid võrgustikke ja omandada õigeid oskusi.

Evgi Sadegie

Saksamaa on kultuuriliselt mitmekesine riik, kuid see ei kajastu riigi majandus-, teadus-, kultuuri- ja poliitiliste juhtide seas. Rändetaustaga inimesed seisavad sageli silmitsi takistustega, mis süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust, ei lase neil oma innovatsioonipotentsiaali kasutada ja õõnestavad sotsiaalset ühtekuuluvust. Eelarvamused, ebavõrdsed haridusvõimalused ning eeskujude ja võrgustike puudumine pärsivad paljude andekate inimeste tõusmist karjääriredelil.

Sigrid Berenberg, kes asutas organisatsiooni Schotstek koos sõpradega 2013. aastal, on jurist ning juba aastaid pühendunud sotsiaalse õigluse ja mitmekesisuse edendamisele. Koos sarnaselt meelestatud inimestega asutas ta Schotsteki, eesmärgiga sillutada arukate, ambitsioonikate ja motiveeritud rändetaustaga noorte teed juhtivatele ametikohtadele. Ta toetab edukaid stipendiaate, kellest edaspidi saavad tipptegijad ja poliitikakujundajad. Palju aastaid juhtis Sigrid Berenberg programmi täiesti vabatahtlikel alustel.

Schotstek on mittetulundusühing, mida toetatakse annetuste teel ja ühisalgatustes teiste ettevõtetega. Programmi toetab tugev partnerite, nõuandvate organite ja sõprade võrgustik, mis koosneb kõrgetasemelistest poliitikakujundajatest, kes esindavad erinevaid sektoreid ja kultuure. Erilist märkimist väärib, et seitsmest partnerist kolm ja praegune tegevdirektor ise on Schotsteki programmi vilistlased. See näitab, kuidas Schotstek üha enam delegeerib vastutuse andekatele inimestele, keda ta toetab, ja seega avaldab ka püsivat mõju.

Schotstek pakub üliõpilastele ja noortele spetsialistidele ainulaadset tuge kahe paralleelse programmi kaudu. Igal aastal võetakse Hamburgis toimuvasse programmi vastu kuni 25 üliõpilast ning Hamburgis ja Berliinis toimuvasse noorte spetsialistide programmi kuni 20 osalejat. Kaheaastase kohustusliku programmi lõppedes jäävad osalejad võrgustiku liikmeks ja saavad osaleda üritustel.

Schotstek keskendub tugevate võrgustike loomisele, kuna paljudel rändetaustaga noortel puuduvad karjäärivõimaluste loomiseks üliolulised ametialased ja sotsiaalsed sidemed. Schotstek viib nad kokku vilistlaste, nõuandvate organite ning äri-, teadus-, poliitika-, kultuuri- ja ühiskonnaspetsialistidega. Regulaarsed üritused, nagu teemaõhtud ja kõnelused prominentidega, edendavad kontakte ja avardavad nende silmaringi. Suhted aga avavad karjäärivõimalusi ja panevad aluse kogukonnale, tagades niiviisi pikaajalise toetuse ja tuues kasu mõlemale poolele. Vilistlastel on nüüd oluline roll oma teadmiste ja võrgustike jagamisel ning Schotsteki tegevuse pidevas laiendamises.

Schotstek pakub õpikodasid ja juhendamist, mis on esmajoones mõeldud osalejate ettevalmistamiseks juhtivatele ametikohtadele. Koolitus tugevdab võtmepädevusi, nagu suhtlemisoskus, enesekindlus ja juhtimine. Osalejad saavad mentorluse kaudu ka personaalset tuge. Nad viiakse kokku kogenud spetsialistide ja juhtidega, kes saavad pakkuda väärtuslikke teadmisi töömaailmast, toetada neid karjäärivalikutes ja aidata neil lahendada ametialaseid probleeme. Mentorid annavad eeskuju, julgustades osalejaid püüdlema ametialaste eesmärkide poole ja takistustega toime tulema.

Schotsteki programmi teine eripära on kultuuriüritustel osalemise edendamine. Osalejad külastavad muuseume ja galeriisid, käivad teatris, ooperis ja muudes kultuuriasutustes. See tugevdab kultuuriharidust, isiklikku arengut ja sulandumist oma kodulinna. Saadud kogemused laiendavad stipendiaatide väljavaateid ja tugevdavad kuuluvustunnet.

Schotstek püüab edendada juhtkonna mitmekesisust. Päritolu ja sotsiaalne taust ei tohiks enam edu saavutamist takistada. Oma asutamisest peale on Schotstek toetanud juba sadu noori ning enam kui 240 osalejat ja vilistlast jätkab aktiivset tegutsemist. Paljud neist osalevad vilistlaste nõuandekogus, on erisaadikud, toetavad sotsiaalmeedia tööd või jagavad oma kogemusi sõbra või mentorina. Iga Schotsteki stipendiaat jääb alatiseks võrgustikku. Selline mudel võimaldab jätkuvat edu. Programmi laiendamine Berliini 2023. aastal näitas, et Schotsteki kontseptsiooni saab edukalt rakendada ka teistes linnades.

Schotstek on enamat tavalisest toetusprogrammist – see liikumine näitab ilmekalt, kuidas hästi toimivat mitmekesisust sihipäraselt edendada ja esile tuua. Schotstek avab ja loob võimalusi, mis ei piirdu üksikisiku eduga, ning on näide sellest, kuidas Saksamaa saab täielikult ära kasutada oma potentsiaali sisseränderiigina. Tipptalentide toetamise ja takistuste kõrvaldamise kaudu on programmil oluline roll õiglasema ja tulevikukindlama ühiskonna kujundamisel, mille tähtsust globaliseerunud maailmas ei saa eirata.

Türgi uuringute magister Evgi Sadegie on Schotstek gGmbH tegevdirektor ja ise ka 2014. aasta vilistlane. Enne praegust ametit juhtis ta BürgerStiftung Hamburgi mentorlusprojekti „Yolda“, mis toetab türgi keelt kõnelevate sotsiaal-majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate perede lapsi, edendades seega võrdseid võimalusi võrdõiguslikkuse spektri teises olulises lülis. Evgi Sadegiel on ulatuslik kogemus projektijuhtimises, eelkõige mentorluse ja kultuuridevahelise koostöö valdkonnas, ning ta tegutseb aktiivselt mitmekesisuse ja ühiskonda integreerumise edendamisel.

Albaaniast Kreekasse sisse rännanud Almir Hoxhaj räägib nüüd kreeka keelt sama hästi kui oma emakeelt. Ta on Kreekas elanud üle 30 aasta ja tunneb end seal nagu kodus, kuid kohanemine Kreeka ühiskonnaga, kus sõna „albaanlane“ kasutatakse lausa solvanguna, ei olnud lihtne. See on tema lugu.

Ma sündisin väikeses külas Vlorë maakonnas, kus elasin kuni 12-aastaseks saamiseni. Mu perekond kolis Tiranasse, kuid 1997. aastal tegin keerulise otsuse otsida paremat tulevikku Kreekas. Tol ajal, pärast piiride avamist, otsisid paljud albaanlased turvatunnet Kreekast, sellise otsuse tegi lihtsaks ühine maismaapiir. Ületasin piiri jalgsi 18 korda. Ma kartsin merd. Mäletan ikka veel oma viimast viiepäevast matka Veroiasse, kus pidevast vihmast hoolimata piinas mind tohutu janu. Kui ma sain lõpuks klaasitäie vett, ei olnud see piisav janu kustutamiseks. Nii algas minu elu Kreekas, käes klaasitäis vett.

Esimene kokkupuude Kreekaga oli mul 15-aastaselt, kui ületasin koos sõpradega esimest korda salaja piiri. Meil ei tulnud mõttessegi, et teeme midagi ebaseaduslikku. Kui ma oleksin saanud Kreekasse lennata, oleksin seda teinud. Kreeka oma keele, mütoloogia ja ajalooga pakkus mulle suurt huvi. Suvel tegin palju tööd ja püüdsin oma perekonda toetada. Minu lõplik kolimine Kreekasse ei olnud kergete killast, kogesin õiguskindlusetust, rassismi ja probleeme integreerumisel. Algusajast mäletan selgelt üht vahejuhtumit. Olin ebaseaduslik sisserändaja, ilma kindlustuseta ega osanud keelt – ja mul läks hammas katki. Ainus võimalus oli see ise eemaldada. Tõmbasin hamba peegli ees välja tangidega, mida ma töö juures kasutasin. Mu suus oli verd täis.

Kreeka ühiskonda sisse elamine ei olnud lihtne. Esimese põlvkonna rändajana tunnen end võõramaalasena – nagu mul oleks pidevalt suu verd täis. Ma olin seal ebaseaduslikult ja kartsin jalutama või kohvikusse minna. Kogesin rassismi kõikjal ja selle erinevates vormides. Üks isa ähvardas oma väikest last, et kutsub albaanlased, kes ta ära söövad, kui laps vait ei jää. Mul oli keelatud siseneda kohvikutesse, klubidesse ja muudesse kohtadesse, millest mõnel oli algusaegadel isegi silt „Albaanlastele keelatud“. Meid nimetati räpaseks, kuna meil oli teine religioon. Kreeklaste ja albaanlaste vahelised suhted on nüüd paranenud, kuigi stereotüübid püsivad. Sõna „albaanlane“ kasutatakse Kreekas lausa solvanguna. Rassism ei ole veel kuhugi kadunud, kuigi see on veidi leebem. Ajad on muutunud. Sellest hoolimata püsib rassism, mida võimendavad rahalised raskused ja puudulik haridus.

Eelarvamuste ja diskrimineerimise juured on sügaval ning sellelt pinnalt võrsuvad sageli äärmuslikud poliitilised ja sotsiaalsed suundumused, mis levivad laialdaselt ja ulatuvad isegi Euroopa Parlamendini. See on kurb! Ja kuigi olukord on paranenud, on see endiselt reaalsus. Kuid noorematel põlvkondadel on lootust. Meie lastel on paremad võimalused olla täielikult aktsepteeritud. See kehtib ka minu 12-aastase tütre kohta.

Täna töötan ma ehitusettevõtjana ja vaatan tagasi vastakate tunnetega. Kohanemisraskused ja omaksvõtmise puudumine, mida ma kogesin, olid minu igapäevase elu osad. Sellegipoolest olen tänu nendele väljakutsetele jõudnud sügavama arusaamani elust ja integratsiooni tähtsusest.

Albaania jääb alati osaks minust. Mäletan selgelt kommunistliku režiimi aastaid. See oli paranoia, hirmu, ebakindluse ja äärmise vaesuse aeg. Režiimi langemine tõi leevendust, aga sellega kaasnesid ka uued probleemid, nagu töötus ja kuritegevus. Need läbielamised kujundasid mind, sest õpetasid mind hindama stabiilsust ja vabadust, mille ma Kreekas leidsin.

Ma tunnen end Kreekaga seotuna. Kuigi mu süda on mu kodukülas Albaanias, on minu elu siin. Minu kreeka keel on sama hea kui mu emakeel. Minu läbielamised, jõupingutused ja saavutused muudavad mind selle riigi osaks. Loodan, et aja jooksul aktsepteerivad kreeklased meid täielikult ja tunnustavad meie panust ühiskonda.

Teise riiki kolimine toob kaasa katsumusi, aga ka võimalusi, ning Kreekas elava Albaania sisserändajana pidin ma nendega toime tulema. Minu lugu on täis väljakutseid, kohanemist ja lootust.

Tulevikus elan ma jätkuvalt Kreekas, mis on minu kodu, ja loodan näha Albaaniat Euroopa Liidu võrdväärse liikmena. EL on nüüd meie kõigi kodumaa.

Almir Hoxhaj on 47-aastane. Ta elab ja töötab Kreekas Peloponnesose poolsaarel asuvas väikelinnas Tripolis. Tal on 12-aastane tütar. Tema lemmiklinn on Berliin. Ta räägib vabalt kreeka keelt ja kirjutab selles ladusalt ning on tõlkinud kreeka keelde albaania autori Rudi Erebara raamatu „The Saga of the Stars of Dawn“. 2017. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga pärjatud raamatus kirjeldatakse albaanlaste tragöödiat 20. sajandil. Kuigi lugu toimub eelmisel sajandil, on totalitarism, fašism ja irratsionalism kahjuks endiselt aktuaalsed nähtused, isegi kui need on võtnud kaasaegsemaid vorme.