Väljendusvabadus on õigus, mida me peame väärtustama ja kaitsma

Näib, et sotsiaalvõrgustikes kasutatakse kirgede üleskütmiseks üha enam vägivalda. See võib viia verbaalse või füüsilise vägivallani ükskõik kelle vastu, olgu see siis poliitilise võimu, politsei või mõne institutsiooni esindaja või eraisik. Jääb mulje, et sotsiaalmeedias võib öelda kõike, võib kaitsta mida tahes, nii tõde kui ka valet. Näiteks võib kellelegi tunduda tema rahulolematus õiguspärane, nii et võiks rünnata isegi Prantsusmaa presidenti.

Seda konteksti silmas pidades öelge palun, kust peaks Teie kui ajutise töörühma „Põhiõigused ja õigusriigi põhimõte“ esimehe arvates minema piir põhiõiguste ja isikuvabaduste, eelkõige väljendusvabaduse vahel?

Cristian Pîrvulescu: Väljendusvabadus on demokraatlikus ühiskonnas kesksel kohal. See on põhiõigus, milleta ei saa demokraatiat teostada. On sümboolne, et kõik või peaaegu kõik nõuavad endale seda õigust, sealhulgas needki, kelle kavatsustes ei ole alati esikohal meie kõigi demokraatia ja inimõiguste kaitsmine.

Kuid väljendusvabadus on õigus, mida mõistetakse sageli valesti. Paljud arvavad, et tegemist on absoluutse õigusega, ja kasutavad seda argumenti kõikvõimalike rünnakute õigustamiseks. Kuid sõnalised rünnakud valmistavad mõnikord ette pinnast tõelisele vägivallale, mis on lubamatu. Seda on olnud näha hiljutiste traagiliste sündmuste puhul, mille tõttu on arutelu keskmesse tõusnud sotsiaalmeedia reguleerimine.

Juriidiliselt vastutavad õiguste tagamise eest riigiasutused. Nad võivad piirata väljendusvabadust, kuid üksnes väga erandlikul juhul ja kontrollitud viisil. Meetmed peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud näiteks riigi julgeoleku tagamiseks, kuriteo ärahoidmiseks, tervise kaitseks jms. Õigusriigis on kohtu ülesanne lahendada vaidlusi ja otsustada, kust läheb piir. Ei valitsus, üksikisikud ega ükski rühm saa ise õigust mõista.

Riigijuhtidel võib olla kiusatus püüda piirata väljendusvabadust, et piirata rahva nõudmisi ja proteste. Kuid ajaloost tuntud tsensuur ei ole sotsiaalmeedia ajastul enam võimalik. Võib täheldada problemaatika nihet väljendusvabaduse kaksikvenna, st teabe saamise õiguse suunas. Tänapäeval on väga raske teha vahet faktipõhise teabe ja eri eesmärkidel levitatava desinformatsiooni vahel.

Kindel on aga see, et eesliinil seisavad tõel põhineva lähenemisviisi eest võitlejad – näiteks uurivad ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad. Kui nende töö mõnele juhile või rühmale ei meeldi, on tänapäeval lihtsam neid tsenseerimise asemel veebis maha teha, kujutades neid meedias ja sotsiaalvõrgustikes rahvavaenlaste või välisagentidena. Üks selge näide selle kohta on ajakirjanik Daphne Caruana Galizia juhtum. Tema mõrvamisele eelnes mitukümmend kuritahtlikku kohtumenetlust (kuulus vaigistuskaebus ehk inglise keeles SLAPP). Kui teda ei suudetud vaikima sundida, otsustati ta tappa! Ajakirjanike vastu suunatud vägivalla puhkemine Euroopas muudab veelgi selgemaks selle, et väljendusvabadus on õigus, mida me peame praeguses uues olukorras väärtustama ja otsustavalt kaitsma.