Hélène Theunissen: „Kunstnik, kes ei saa luua, tunneb endas tühjust“

Lavakunstnikud kuuluvad pandeemia tõttu kahju kannatajate hulka. Mõnele lühiajalisele ajutisele avamisele vaatamata on teatrid jäänud suletuks. Paljud näitlejad, lavastajad, muusikud, tantsijad ja lavatehnikud on neis ootamatutes oludes jäänud tööta. Selle peamised tagajärjed on hirm tuleviku ees ja suur frustratsioon.
Kunstnik, kes ei saa luua, tunneb end tühja ja kasutuna.

Vastupidi tavaarvamusele – et seda aega võiks kasutada lugemiseks või kirjutamiseks, võtta mõne projekti uuesti ette või töötada muude projektide kallal –, ei teki inspiratsioon käsu peale. Ebakindluse ja ärevuse õhkkonnas kunstniku inspiratsioon väheneb. Väga raske on seda meile peale sunnitud n-ö kohustuslikku aega mõttekalt kasutada, sest aeg on peatunud, ent mitte meie soovil. Lavakunstnikud tunnevad end selles olukorras lööduna. Ja mida kauem see kestab, seda löödumalt. Juba kolmandat korda ühe aasta jooksul teatrid suletakse ja etendused tühistatakse.
 
Sellega kaasnevad ka finantstagajärjed. Muidugi on sundpuhkusest abi, ent teekond neist haldusmeetmetest kasu saamiseks on väga pikk ja keeruline. Võtab aega, kuni raha pangakontole laekub, pealegi katab sundpuhkuse hüvitis vaid osa palgast. Seega on paljudel lavakunstnikel rahaliselt raske.
 
Mängukava ümberprogrammeerimine on teatridirektorite jaoks suur koorem – nad peavad tegema keerulisi valikuid ja etendusi tervishoiukriisi tõttu järgmistesse hooaegadesse edasi lükkama. Uusi projekte kaalutakse viimases järjekorras. Teatris, ooperis, kinos ja ürituste korraldamisel on tekkinud tõeline ummikseis. Väljavaated on ebakindlad ja olukord rahutuks tegev.

Leida selles olukorras tegutsemisvõimalusi näib peaaegu võimatu.
 
Väga solvav on kuulda meedia vahendusel, et me ei ole ühiskonna jaoks elutähtsad, ja see tekitab kõigis kultuurivaldkonna töötajates põhimõttelisi küsimusi. Olen pannud oma töösse kogu oma elu – kuulda, et riik ei pea seda ühiskonna jaoks oluliseks, on kurvastav ja demotiveeriv. Seega on kunstnikud nii rahalises kui ka moraalses mõttes väga halvas olukorras.
 
Olla taas elutähtis
 
Ent leidub ka positiivset. Loovinimeste seas valitseb suur solidaarsus. Samuti on uued tehnoloogiad võimaldanud mõnel loojal leida uusi väljendusvorme. Tuli leiutada uusi eksisteerimisviise. Ent miski ei asenda kunagi lavakunstniku reaalset lavalist kohalolu. Elavesituse teeb eriliseks ainulaadne ja erakordne side füüsiliselt kohalviibiva publikuga. Esineja ja publiku vahetu kohalolu on kunstielamuse sünniks hädavajalik.
 
Ka see on positiivne, et inimesed on hakanud kultuurist puudust tundma. Arvan, et kui kultuuriasutused taas avatakse, võtab üldsus seda hoopis teisiti, sest inimesed on mõistnud, kui oluline on kultuur ning et kunstiinimesed on vabaduse ja kollektiivse enesearengu jaoks elutähtsad. Loodetavasti soovivad inimesed sellest osa saada varasemast enam.
 
Meie elukutse puhul on kriis keeruline iga vanuserühma jaoks, ent kõige dramaatilisem on olukord noorte jaoks. Töötan praegu konservatooriumis oma näitleja eriala õpilastega nende nägusidki nägemata. Nende jaoks on see väga raske ja frustreeriv. Värsketele lõpetajatele ei ole praegu midagi pakkuda. Neil ei ole enam juurdepääsu oma ametialastele võrgustikele. Kui kriis lõpeb, vajavad nad suurt toetust.
 
Ent see seisak on tabanud kõiki esinejapõlvkondi, sest mida suuremad on kogemused, seda suurem on soov olla laval. Kõige staažikamad kardavad, ent neil ei avanegi enam selleks võimalust, et praegune pausiaeg tähendab nende karjääri lõppu.
 
Igaüks tegutseb oma jõuvarude piires. Mõni on kokku varisenud ja kaotanud inspiratsiooni. Teistel on energiat kaks korda rohkem ja nad püüavad iga hinna eest midagi korda saata, näiteks sotsiaalmeedia ja uue tehnoloogia abil. Ülejäänud – nagu mina – ühel päeval jaksavad, teisel enam mitte.

Hélène Theunissen