Tetjana Oharkova

Selle aasta märtsi alguses lahkusin Kiievist väga raske südamega. Olin teel kaheks päevaks Prantsusmaale, et osaleda Ukraina-teemalisel sümpoosionil. Seetõttu ei saanud ma osaleda Kiievis toimunud olulisel tseremoonial. Meie sõber, luuletaja Svitlana Povaljajeva, pidi korraldama pealinna keskväljakul Maidanil viimase hüvastijätutseremoonia oma vanimale pojale Vassõlile, kes langes lahingus 28aastasena. Tema noorem vend Roman langes lahingus 2022. aasta suvel Harkivi oblasti vabastamisel. Ta oli 24aastane.

Läksin rongi peale, sees õõnes tunne. Olin jätnud oma kolm last meie perekonna koju. See ei olnud esimene kord, kui läksin sõja ajal lühikeseks ajaks välismaale. Seekord valdas mind aga hirm.

Ma teadsin, et vahetu Venemaa ballistiliste rakettide ohu korral ei annaks mu telefoni hoiatussüsteem märku. Olin paar päeva 2000 kilomeetri kaugusel kodust ega pääsenud ligi teabele oma tütarde turvalisuse kohta. See oli talumatu.

Kui hoiatussüsteemis peaks tekkima tõrge, siis oleks see tingitud sellest, et Ameerika Ühendriigid katkestasid luureandmete jagamise Ukrainale, sealhulgas Venemaa territooriumilt lähetatud ballistiliste rakettide varajaseks avastamiseks. Samuti olid nad peatanud sõjalise abi andmise, minnes isegi nii kaugele, et peatasid juba Poola saadetud varustuse edastamise.

Paar päeva hiljem naasin Ukrainasse. Selle aja jooksul olid toimunud läbirääkimised Ukraina, USA ja Saudi Araabia delegatsioonide vahel. Ukraina oli valmis täielikuks viivitamatuks relvarahuks – tingimusel et Venemaa teeb sama. Donald Trump oli rahul. USA luureandmete jagamine ja Bideni administratsiooni ajal kokku lepitud sõjaline abi taastati.

Ent usaldus on kadunud. Kui sind on reedetud, on raske teeselda, et kõik on korras.

Kas Euroopa tunneb end samuti reedetuna? USA juhtimisel tegutseva NATO julgeolekutagatise ajastu on läbi. MAGA toetajad keeravad sellele selja. Nad kavatsevad vähendada oma sõjalise ja humanitaarse kohalolu Euroopas miinimumini ning toovad Venemaa – agressori – diplomaatilisest ja majanduslikust isolatsioonist välja.

Kui Trump soovib Ukrainas võimalikult kiiresti ja mis tahes viisil relvarahu, siis see on tingitud sellest, et ta ei pea Ukraina rasket olukorda oluliseks. Ta tahab lihtsalt minimeerida USA eelarve kulusid. USA ei osale enam sellistel kohtumistel nagu need, mis toimuvad Ramsteini baasis, ja sel aastal ei ole USA-l enam kavas sõjalist abi anda.

Rahu saavutamine Ukraina kaotuse hinnaga ei häiri USA administratsiooni. Saadikud Steve Witkoff ja Keith Kellogg teevad ettepaneku jagada Ukraina kaheks või kolmeks eraldi osaks – nagu sõjajärgse Natsi-Saksamaa. Nagu Ukraina oleks agressor, kes kaotas sõja.

Kuid ka Euroopa on ohus. Kui Trump kavatseb vähendada USA vägede arvu Euroopas ja nõuab igalt NATO liikmesriigilt 5% panust kaitse-eelarvesse, siis selle põhjuseks on see, et tema arvates on Euroopa kaitse Euroopa probleem.

Venemaa jälgib. Venemaa jaoks ei ole NATO ilma USA juhtpositsioonita ei kaitse- ega heidutav jõud. Kui kaua võtaks aega sellise kaitse-Euroopa ülesehitamine, mis suudab tagada üksinda oma julgeoleku? Kui see küsimus tundub teie jaoks liiga abstraktne, siis proovige vastata sellele: kes eurooplastest läheb Balti riike kaitsma, kui Venemaa alustab 2025. aasta septembris Valgevenes toimuvate õppuste järel rünnakut?

USA reeturlikkuse järel on Euroopale antud väga selge valik: kas kaitsta Ukrainat täna nii, nagu kaitstaks ennast, või astuda homme oma territooriumil Venemaa armeele vastu. See võitlus ei ole lihtne, kuid ükski lahing ei ole kaotatud enne selle algust.

Märtsi lõpus jäi mulle silma Ukraina avaliku arvamuse hindamiseks korraldatud küsitlus. Rohkem kui 80% ukrainlastest on valmis jätkama võitlust Venemaa vastu ka ilma USA toetuseta.

Saab näha, kui paljud eurooplased meie kõrval seisavad.