Sel aastal toimus COP27 – ÜRO iga-aastane kliimaläbirääkimiste juhtüritus – Egiptuses. See purustas mitmeid rekordeid, muu hulgas osalejate arvu poolest. Peaaegu 35 000 inimest tuli ise kohale, märkides pöördumist tagasi normaalsusesse pärast kaks aastat kestnud COVID-19 pandeemiat ja avaliku kogunemise piiranguid.

Konverents, mis algselt kutsuti kokku selleks, et jõuda kokkuleppele ettepanekutes ja lahendustes, kuidas võidelda kliimamuutuste vastu ja leida viise nende tagajärgede leevendamiseks ja nendega kohanemiseks, on muutunud pigem paigaks, kus näidata muutuva kliima mõju igaühele, sõltumata sellest, kust pärit ollakse või millega elatist teenitakse. COP27 ägas ootuste ja päevakorrapunktide koorma all. Lisaks CO₂ heite vähendamiseks tehtavatele jõupingutustele peeti läbirääkimisi rohkete poliitikaküsimuste üle alates tervishoiust kuni soolise võrdõiguslikkuse ja inimõigusteni. Esimest korda lisati koosoleku päevakorda ka põllumajandus. Sellega rõhutati maa ja metsa seisundi halvenemise murettekitavat mõju meie toidusüsteemidele ja põllumajandustootjate elatisele ning üksiti lisati uus mõõde juba niigi äärmiselt keerukale probleemile.

Plaanitust 36 tundi kauem kestnud konverentsil saavutatud lõpptulemus oli pigem seotud kliimaõigluse kui kliimameetmete edendamisega. Positiivne üllatus oli see, et jõuti kokkuleppele kahju ja kahjustuste fondis ehk rahalises toetuses, mille abil hüvitada kliimamuutuste tõttu tekkinud keskkonnakahju ja keskkonnaseisundi halvenemine kõige haavatavamas olukorras arengumaades. Selle teema käsitlemist kliimakonverentsil oli kannatamatult oodatud pea kümme aastat, enne kui see lõpuks selle aasta COPi päevakorda võeti.
Jõulisemate kliimameetmete osas, nagu riikide suuremad jõupingutused ja lubadused vähendada oma CO₂ heidet, jäi edu tagasihoidlikuks või pigem üldse saavutamata. Euroopa Komisjoni läbirääkijate katse siduda kahju ja kahjustuste fondile antav toetus suurte saastajate, konkreetsemalt Hiina kontsessioonidega nende heitkoguste märkimisväärseks vähendamiseks kukkus läbi. Valitses isegi oht, et mõned riigid taganevad 2015. aastal Pariisi kokkuleppe ja eelmisel aastal Glasgow’ COP26 raames kokkulepitud eesmärkidest.

Nn rakendamise COPil, nagu Sharm el-Sheikhi konverentsi kutsuti, oli reaalselt õhus oht nullida oluline osa seni tehtud edusammudest ja kõigutada eelkõige kokkulepitud eesmärki piirata globaalset soojenemist 1,5 C kraadini. Riigid kemplesid Hiina staatuse pärast (kas see on tõesti jätkuvalt arengumaa?), kõigi fossiilkütuste või ainult söe järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise või järkjärgulise vähendamise pärast, rahaliste vahendite ja tehnoloogiatega seotud tingimuste pärast jne.
See asjade kulg tõstatab suuresti küsimuse, kas konverentsi vorm täidab endiselt oma eesmärki. Peamine eesmärk – jõuda ülemaailmsele kokkuleppele CO₂ heite vähendamise vajaduses – saavutati Pariisis toimunud COP21 konverentsil. Kuidas seda ellu viia, st milliseid meetodeid kasutada heitkoguste arvestamiseks või vähendamise kontrollimiseks, või kes peaksid selle eest vastutama ja kus need peaksid asuma, on väga tehnilised küsimused, mille üle ei peaks ligi 200 riigi ministrid võib-olla läbirääkimisi pidama, eriti kui iga konverents algab nullist iga teema puhul, mille suhtes ei ole kõik osalised ühel meelel. Selle asemel tuleks rakendamisega tegeleda tehnilisel, praktilisel tasemel, mitte iga-aastaselt riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumiste vormis. Osalised peaksid pigem kogunema pikema ajavahemiku tagant, kui on vaja uusi kokkuleppeid töö intensiivistamiseks.

Seega ei vastanud COP27 Egiptuses ootustele, mis puudutasid konkreetsemaid või ambitsioonikamaid kliimameetmeid, ent liikus siiski mõnevõrra edasi kliimaõigluse vallas. Kuid see oli väga edukas kliima-, inimõiguste- ja keskkonnaaktivistide kogunemisplatvorm, võimaldades välja tuua kliimameetmed või nende puudumise ning suurendades teadlikkust kliimamuutuste praegustest tegelikest ohtudest.