2021. aasta septembris tervitasin Brüsselis koos Euroopa ülikoolide võrgustiku Eutopia ülejäänud viie asutajaülikooli rektoriga kolme meie võrgustikuga ühineva ülikooli rektorieid. See kohtumine oli eriline mitmel põhjusel.

Esimene ja ehk ka kõige olulisem neist oli, et pärast pikki kuid saime lõpuks ometi näost näkku kohtuda. Kui 2020. aasta märtsis pidime tegema ülepeakaela otsuse jätkata ülikooli tööd internetis, lootsime ilmselt kõik, et see ei kesta kuigi kaua. Lisaks ei kujutanud meist keegi täpselt ette, kuidas ülikooli veebikeskkonnas juhtimine üldse toimub. Kuid me saime kuidagi hakkama. Aega viitmata koolitati õppejõudusid korraldama oma tööd uut moodi veebiõppes, koostati protokollid olulise töö jätkamiseks laborites ja loodi uued ajutised juhtorganid, et tüürida ülikooli sel erakorralisel ajal. Tänu nii paljude inimeste pühendumisele ja vankumatule järjekindlusele saime hakkama 

Möödunud perioodist saab paljut õppida, kuid sooviksin siinkohal esile tõsta kolme aspekti.

Esiteks on ebavõrdsus tõesti olemas. Ka COVID-19 tõi selle selgelt välja. Haigestumus ja suremus on ühiskonnas ebaühtlaselt jaotunud. Kriis tabas rängemalt neid, kes on vaesed, kelle haridustee on poolik, kes on teise nahavärviga või kellel on rändetaust. Nägime seda ka oma üliõpilaste seas. Eks proovi osaleda veebipõhises õppes, kui puudub arvuti või ruum õppimiseks või kui üht või mõlemat tuleb õdede-vendadega jagada! Eks püüa õpingutega hakkama saada, kui ei tea, kuidas arveid tasuda, sest kõik tudengite võimalused raha teenida on kadunud! Ebavõrdsus on olemas. Ebavõrdsus üha suureneb.

Teiseks on praegune üliõpilaskond tugev ja vastupidav. Viimase pooleteise aasta jooksul on nad suurepäraselt hakkama saanud mõnikord vägagi keerulises olukorras. Pean eelkõige silmas üliõpilaste esindajaid. Viimase pooleteise aasta jooksul on nad tegelikult aidanud ülikooli juhtida. Olen neile siiralt tänulik uue vaatenurga eest, nende lugematute innustavate soovituste eest, nende mõnikord karmi, kuid õiglase ja alati konstruktiivse kriitika eest.

Kolmandaks oleme kõik õnnelikud, et saame taas ülikooli tulla, kuid peaksime siiski pakkuma õiglasi, aga eelkõige avaramaid, võimalusi põimõppele, st auditoorse, veebipõhise ja väljaspool ülikoolilinnakut toimuva õppe kombineerimisele. Meie pedagoogiline mudel on liiga kaua põhinenud peamiselt loengu vormis õpetamisel. Rohkem tuleks pakkuda aega ja ruumi informaalseks ja interaktiivseks õppimiseks. Põimõpe saab sellele üleminekule kaasa aidata.  
Juba enne COVID-19 puhangut tegi minu ülikool algust kombineeritud õppevormi kasutamisega. Projekti weKONEKT.brussels kaudu viisime üliõpilased kokku linna, erialainimeste ja praktikutega. Korraldasime tunde võimalikes tulevastes töökohtades, kaasates hariduse andmisesse sealseid töötajaid, mis mitte ainult ei rikastanud haridust, vaid andis õppuritele ka realistlikuma pildi tööturust. 

Jagame oma mudelit ka Eutopia võrgustiku partneritega. Meie arvates saame sel viisil tagada, et meie tudengid on ülikooli lõpetades kindlad oma tulevikus ning omandanud vajalikud oskused ja pädevused, et lahendada hiljem elus ette tulla võivaid probleeme. 

Caroline Pauwels