Sébastien Maillard: Te ütlesite „kuuluvustunne“?

Kuuluvustunne on viimane kolmest märksõnast, mis on määratud kandma Euroopa Liidu Nõukogu Prantsusmaa eesistumisperioodi, kuid samas see, mis paneb kõige enam kulme kergitama. Mida selle all silmas peetakse? Lühidalt öeldes on see miski, mis paneb meid tundma end eurooplasena. Tunne, et oleme osa sellest maailmajaost ja kuulume siia. Tunne, mida ei saa seadusega ette kirjutada ega raha eest osta. Need Prantsusmaa piirkonnad, mis õitsevad tänu „Brüsseli“ toetustele, ei ole tingimata Euroopa suurimad poolehoidjad. Teisalt tuleb seda sügavalt isiklikku, aga samal ajal kollektiivset tunnet siiski külvata, toita ja lasta sellel küpseda.

Aga kuidas? Euroopasse kuulumist võib mõista kolmel moel. Kõige ilmsem, ent sageli tähelepanuta jääv kuuluvustunne on seotud – öelgem see otse välja – tsivilisatsiooniga. Võib-olla kogesite seda sel suvel, kui teil oli võimalik reisida. Rooma, Praha, Lissaboni või Ateena tänavatel, keskväljakutel, katedraalides, kohvikute või ooperimajade ümbruses: see tuttavlik tunne, mis on tugevam stiilide ja keelte paljususest. See on kollektiivne mälu, mis ulatub kaugemale riigipiiridest ja saab üheks meie mäluga. Ilma midagi pisendamata, kokku sulatamata, ühtlustamata. Ilma et katkeksid riiklikud ja/või piirkondlikud sidemed, mis kulgevad omasoodu. Olla eurooplane tähendab lihtsalt seda, et me ei tunne end neis linnades viibides võõrsil, või vähemalt tajume seda oluliselt vähem kui teistes maailmajagudes. See eeldab Euroopa mõõdet meie haridussüsteemis.

Ent kuuluvustunne on ka kodakondsuse küsimus: tunda end tõelise Euroopa kodanikuna ja seda mitte üksnes Euroopa Parlamendi valimiste ajal. See tähendab, et me peame suutma tunnistada hääletusele pandud Euroopa direktiivi demokraatlikku legitiimsust, mitte nägema selles nö Brüsseli kehtestatud diktaati, ning kasutama eurot kui oma raha, mitte kui võõrapärast vääringut. Laiemas plaanis tunnistame sellega enda kuulumist Euroopa Liitu, mitte üksnes riiki, mis on selle liidu liige. Praktikas põhineb selline kuuluvustunde vorm eelkõige sellel, kuidas meedia meid Euroopa asjadest teavitab. Kas Euroopa Komisjoni volinikel, Euroopa Parlamendi saadikutel ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmetel on koht meie poliitilisel maastikul või ei ole neid seal näha?

Kolmas viis tunda end Euroopasse kuuluvana on tajuda, et inimese saatus on seotud tema naabrite omaga, järgida sama tulevikuvisiooni ja jagada samu ideid. Sõnaühendil „Euroopat kujundama“ on siin eriline tähtsus. Üldises mõttes tähendab Euroopa kujundamine nii headel kui ka halbadel aegadel sellele suurte eesmärkide seadmist: esialgu olid tähelepanu keskmes rahu ja ühtsus; praegu tähendab see oma positsiooni kinnistamist maailmas, võitlust globaalse soojenemise vastu ning demokraatia kaitsmist autoritaarsuse eest. Kokkuvõttes ei tunne inimesed end eurooplastena üksnes vanu ehitisi külastades või samu norme järgides. Oluline on ka jagada samu väärtusi ja geopoliitilisi huve.

Liiga sageli vaadatakse neid kolme lähenemisviisi üksteisest lahus. Esimene keskendub minevikule, teine olevikule ja kolmas tulevikule. Esimene kõnetab ajaloolasi ja kunstnikke, teine majandusteadlasi ja juriste ning kolmas filosoofe ja strateege. Tõelise kuuluvustunde saavutamiseks on oluline need kolm lähenemisviisi ühendada, mitte neid üksteisele vastandada. Või pigem mõista nende omavahelist seotust. Me ei saaks kujundada Euroopat, kui seda ei eksisteeriks juba tsivilisatsioonina või kui puuduks Euroopa Liit kui vahend selle esindamiseks maailmas. Nende kolme mõõtme sidumine ja üksteisega vastavusse viimine on Euroopa kuuluvustunde loomise peamine proovikivi. Selleks on vaja palju enamat kui rotatsiooni korras vahetuv eesistujariik.

Sébastien Maillard

Jacques Delors’i Instituudi direktor, Pariis