Nicolas Gros-Verheyde: COVID-19 pandeemia tõttu on oht ebademokraatliku Euroopa tekkeks

Tervishoiu nimel mitmetes Euroopa riikides võetud meetmed võivad kaudselt kahjustada õigusriiki.

COVID-19 epideemia puhkemine 2020. aasta veebruaris-märtsis tuli kõigile üllatusena ja seepärast oli kiiresti vaja võtta improviseeritud meetmeid, kuid praegu on olukord muutunud. Selle tervishoiukriisi ohjeldamiseks võetud karmid meetmed võivad olla küll õigustatud, kuid nad peavad olema paremini prognoositavad ja eelkõige demokraatlikult paremini kontrollitud. Praegu see nii ei ole.

Enamasti võetakse meetmeid valitsuses käigu pealt salapärase koosseisuga julgeolekunõukogu või mõne muu nõuandekomitee koosolekule järgneval päeval, ilma et konsulteeritaks tõeliselt (st edastades eelnevalt teavet ja tagades mõtlemisaja) eri partneritega (sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised partnerid) ning ilma et riigi parlament teeks selle kohta ühtegi otsust.

Seeläbi heidetakse määramatuks ajaks kõrvale teatavad aluspõhimõtted, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis või Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Märkimisväärselt rikutakse ja piiratakse kogunemis- ja ühinemisvabadust (inimõiguste konventsiooni artikkel 11). Keelatud on õigus avaldada arvamust selliste väljendusviiside kaudu nagu kino ja teater. Liikumisvabadus on väga piiratud: Prantsusmaal kehtib alates kella 18.00-st liikumiskeeld, Belgias on vaja luba riigist väljumiseks jne. Ulatuslikult on piiratud oma usu kuulutamise vabadust (inimõiguste konventsiooni artikkel 9), õigust haridusele ja õigust teha tööd (põhiõiguste harta artiklid 14 ja 15), rääkimata õigusest era- ja perekonnaelu austamisele (inimõiguste konventsiooni artikkel 8).

Neid otsuseid hakatakse pärast vastuvõtmist kohe rakendama, küsimusi esitamata ja sageli meelevaldselt. Milline on mõjuv põhjus, mis õigustab piiri ületamist, ja milline põhjus seda ei ole? Või milline on oluline põhjus ja milline ei ole? Seda otsustavad politseiasutused või isegi lihtsalt lennuettevõtjate ametnikud. See on väga keeruline olukord.

Euroopa Liidu asutustega ei konsulteerita peaaegu üldse. Näiteks Pariis ei ole teatanud Euroopa Komisjonile teatavate piirikontrollide taastamisest, nagu on ette nähtud Schengeni piirieeskirjades. Ka Belgia meetmed, millega diskrimineeritakse jultunult Euroopa tööandjaid, ei ole tekitanud Euroopa täitevvõimus muud reaktsiooni kui vaid vaevukuuldavat pominat.

Riikide parlamendid aga, nagu Euroopa Parlamentki, näivad olevat kriisi surve all hirmust kangestunud. Igaüks kardab, et nõudes reeglite järgimist, võib ta näida takistavat seda, mis on muutunud sõjaajale tüüpiliseks rahvuslikuks eesmärgiks, st võitlust epideemiaga. Kõigest hoolimata ei ole me aga sõjas. Valitsused ei ole kordagi võtnud kasutusele seda oma konstitutsioonilises arsenalis olevat sätet, mis on lõppkokkuvõttes üsna hästi reguleeritud.

Ka Euroopa inimõiguste konventsiooni vabastusklauslit (kuulus artikkel 15) ei ole kasutatud, välja arvatud mõnes riigis. Euroopa vanad demokraatlikud riigid ei ole seda julgenud teha selle sammu sümboolse tähenduse tõttu. See on tõeline karantiini kehtestamine, nagu kirjutab Montpellier’ ülikooli emeriitprofessor Frédéric Sudre, kes on üks parimaid inimõiguste konventsiooni spetsialiste.

Elanikkond praegu veel küll talub neid demokraatia moonutamisi ja õigusriigi põhimõtte rikkumisi, kuid need tekitavad siiski nähtamatut kahju. Need võivad tekitada ettearvamatuid ja samal ajal plahvatuslikke vihapurskeid. Need võivad põhjustada järgmistel valimistel libisemist kõige äärmuslikumasse populismi. Eeskätt võivad need anda tugevaid argumente Euroopa ühtsuse vastastele nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Venemaa käitumine Euroopa Liidu peadiplomaadi Josep Borrelli suhtes 5. veebruaril Moskvas ei ole tähtsusetu intsident. On aeg end kokku võtta.

Nicolas Gros-Verheyde

B2 – bruxelles2.eu uudisteportaali peatoimetaja