Giulia Barbucci: ametiühingute hääl on nendel kuudel olnud tugevam kui kunagi varem

11. märts, tagasi Rooma, koju. Atmosfäär on rõhuv ja ängistav. Põhja-Itaalias juba loetakse surnuid. Mu tütar Ilaria on naasnud Milanost, kus ta õpib. Vanem tütar Miriam elab ja töötab Barcelonas ning ta on väga mures.

Õhtul kuulutab peaminister Giuseppe Conte karantiini välja kogu riigis. Põhjapoolsetes piirkondades, mis on punasteks liigitatud, karantiin juba kehtib ja nende piirkondade elanikud ei tohi sealt lahkuda.

Koolid suletakse, algpallivõistlused, vabaaja- ja sporditegevused peatatakse ning haigete külastamine haiglates keelatakse. Reisida ei tohi ei ühis- ega eratranspordiga ning tootmistegevus, mis ei ole hädavajalik, peatatakse.

Itaaliat katab ebareaalsuse tunne. Valitseb segadus ja hirm: viirus näib levivat kontrollimatult ja seda ei ole võimalik peatada.

Kaks pilti sümboliseerivad karmi tegelikkust: pikk sõjaväesõidukite kolonn Bergamos, et transportida surnukehasid piirkonnast välja, sest surnuaedades ei ole enam ruumi, ning paavst Franciscuse tugev ja unustamatu kuju palvetamas 28. märtsil tühjal Püha Peetruse väljakul televisiooniülekandes üle maailma.

Itaalia ametiühingud teevad valitsusega kohe koostööd hädavajaliku tootmistegevuse ohutuse tagamiseks, et tööd saaks jätkata, tagamaks elanikele vajalikud esmatarbekaubad kauplustes ja ravimid apteegis. Ametiühingud töötavad kogu aeg, et toetada töö kaotanuid. Samuti püüavad nad sõlmida ettevõtjatega kokkuleppeid kaugtöö tegemiseks ja tagada töötajatele sissetulekutoetuse, sest sissetulek ei ole enam kindel.

Olukord haiglates on kontrolli alt väljas: voodikohti ei piisa, intensiivraviosakond ja ka tervishoiutöötajad on juba ületanud oma võimete piiri. Õed, arstid ja teised haiglatöötajad, kes peavad viibima karantiinis kodust eemal, töötavad väsimatult, lisaks on neil psühholoogiline koorem hoolitseda inimeste eest, kes surevad ilma lähedasteta.

Selles etapis ütlesime kõik, et me ei unusta toimunut. Nüüd püüame edasi liikuda, kuid viirus ei ole veel võidetud: haigus levib ELi eri riikides väiksete või suurte puhangutena edasi ja kõik reageerivad enda moodi, enda meetmetega. Just nüüd peaks Euroopa Liit tänu tohutule majanduslikule abile, mida ta on andnud kõigile riikidele, tegutsema ühtselt, kooskõlastades riikide jõupingutusi. Samas mõistame, kui keeruline seda ikka veel teha on. Aga üksi seda sõda võita ei saa.

Ametiühingute hääl on neil kuudel olnud tugevam kui kunagi varem. Ametiühing ei ole abstraktne mõiste: just töötajad nõuavad riigilt põhjendatult sotsiaalset võrdsust, väärikust ja austust. Neil, kes on kogenud keerulist reaalsust haiglates, vanadekodudes, kaubanduses, koristus- ja transpordisektoris, ettevõtetes, kus rikutakse põhilisi töötervishoiu ja tööohutuse õigusi, on õigus meile öelda, kuidas muuta majandus- ja sotsiaalmudelit, mis on jõudnud oma piirideni ja ohustab järgmiste põlvkondade tulevikku.

Soovin, et minu tütred – Ilaria, kes õpib Milanos, ja Miriam, kes töötab Barcelonas – saaksid elada maailmas, mis vastab nende vajadustele ning on majanduslikult, keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt jätkusuutlik.