Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee töötajate rühm

Nüüd, mil uus volinike kolleegium on avalikustatud, tuleb meil paratamatult tõdeda, et tööhõive ja sotsiaalõiguste voliniku ametikoht on kaotatud. Selle asemel on meil nüüd inimeste, oskuste ja valmisoleku eest vastutav volinik. Sõna „inimesed“ kasutamine tekitab hulgaliselt küsimusi. Kas siis peaaegu kõik ülejäänud portfellid ei olegi seotud inimestega? Samuti jääb kõrva tugevalt kantseliidimaiguline „valmisolek“, mida kohtab ka ühe teise portfelli nimetuses.

Ent ennekõike on küsimus selles, mis on puudu ja mis kõrvale jäetud. Sotsiaalpoliitika ja tööhõive on taandunud tahaplaanile, seda kõike konkurentsivõime nimel. Mõne muu ametinimetuse krüptiline ja kohati värvikas olemus räägib enda eest, olgu mainitud näiteks „rakendamise ja lihtsustamise“, „heaolu ja tööstusstrateegia“ või „veemajanduse kriisivalmiduse“ volinike portfellid.

Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika portfell on eksisteerinud alates 1970. aastatest, kuid 2019. aastal nimetati see ümber tööhõive ja sotsiaalõiguste voliniku ametikohaks. See hõlmas peamisi poliitikavaldkondi, nagu Euroopa sotsiaalõiguste sammas ja selle kaugeleulatuvad algatused. Kvaliteetsed töökohad, võrdõiguslikkus, sotsiaalne dialoog ning töö- ja elutingimused on jätkuvalt meie demokraatia püsimajäämise põhitegurid.

Ent tööhõive asemel on meil nüüd oskused. Idee, et paljud meie praegused probleemid tulenevad oskuste nappusest, näib olevat mõnedes ringkondades laialdaselt omaks võetud. Ettevõtetel on raske leida kvalifitseeritud tööjõudu, mida nad vajavad. Ja see ei ole üllatav. Esimestel töökohtadel on vaja mitmeaastast töökogemust ning ei ole haruldane, et nõutakse doktorikraadi, mitmete keelte oskust ja pikka loetelu tunnistustest, et tõendada oskusi, mida on võimalik omandada töökohal vaid mõne kuu jooksul. Lisaks sellele katab pakutav palk väga sageli vaevu elamiskulusid. Ja see puudutab kvalifikatsiooni nõudvaid ametikohti, mis on ülejäänutega võrreldes niigi juba tunduvalt paremas seisus.

Nagu komisjon on sageli märkinud, on äärmiselt murettekitav, et sellise valimatu kantseliitliku retoorikaga kaasneb narratiiv, milles annab ilmselgelt tooni konkurentsivõime. See näib viitavat tõdemusele, et heaolu, kvaliteetsed töökohad ja inimväärsed palgad on juba tagatud ning ainus veel lahendamata ülesanne on oskuste nappuse kaotamine. Siiski näib, et see nappus esineb peaasjalikult uues volinike kolleegiumis, kes ei suuda praegusest olukorrast aru saada, seda õigesse perspektiivi asetada ega realistlikke lahendusi pakkuda. Loodame, et uute portfellide kõrval ja tekitatud esmamulje varjus leidub siiski jõulisi ettepanekuid sotsiaalsete ja tööõiguste, demokraatia ja kliimamuutuste vastase võitluse tugevdamiseks.