Andrei Gnjot

Valgevenes võidakse inimene vahistada kõigest vale elukutse valimise eest. Nagu selgub, võidakse inimene sellise ränga vea tõttu vahistada isegi Euroopa südames, näiteks Serbias. Vahistamisele võib kaasa aidata nõnda mainekas rahvusvaheline organisatsioon nagu Interpol. Minu sõnades on kibedat sarkasmi ja kibedat tõtt, kuid ma ei liialda. Minu nimi on Andrei Gnjot. Olen Valgevene filmitegija, ajakirjanik ja endine poliitvang. Minu lugu on järgmine.

Otsustasin saada ajakirjanikuks 1999. aastal. Televisioon ja raadio olid minu kirg, unistus ja hobi. Kas 17-aastane noor võis kujutleda, et tema riigis sildistatakse sõltumatu ajakirjandus äärmusluseks ja et kogu ülejäänud meediast saab vaid propagandavahend? Ei, keegi meist ei arvanud, et 21. sajandi Euroopas võib midagi sellist juhtuda. Kuid just säärane on olukord tänapäeva Valgevenes: kehtib diktatuur ja kogu riigis pole ainsatki sõltumatut meediakanalit. Kõik meediastruktuurid kuuluvad riigile. Riigil on täielik kontroll toimetuspoliitika üle, mis on väga lihtne: Lukašenka isevalitsust tuleb kiita ning igaüks, kes julgeb seda kritiseerida – isegi konstruktiivselt – nimetatakse „rahvavaenlaseks“. See nimetus pärineb kommunistlikust minevikust.

Niisiis püüdis 2000. aastate keskpaigas üks noor ja naiivne ajakirjanduskraadi omanik leida oma kohta sellel kutsealal. Õpingute ajal ja pärast seda omandasin palju praktilisi kogemusi televisioonis ja raadios ning teadsin täpselt, mida ma tahtsin. Kuid võimalused kadusid kiiresti: eraraadiojaamad suleti või võeti riigi poolt üle, samas kui sõltumatutele telejaamadele ei eraldatud isegi ringhäälingusagedust. Valik polnud kiita: tee propagandat või väldi tundlikke teemasid ja piirdu tühise meelelahutusega. Ajakirjandus jäi Valgevenes ellu vaid tänu üksikutele ajalehtedele ja sõltumatutele internetiportaalidele. Paljud ajakirjanikud hülgasid selle elukutse, paljud represseeriti. Valgevene teabeministeerium saatis meediale korrapäraselt hoiatusi, kuid litsentside tühistamiseks piisas vaid kolmest hoiatusest. Valgevene Ajakirjanike Liidu andmetel vähenes ajalehtede arv 2020. aastast 2024. aastani 21%. Valgevene turule jäid ainult kahjutud, näiteks suvilaomanikele või anekdootide ja ristsõnade sõpradele mõeldud väljaanded. Kõik sõltumatud sotsiaalpoliitilised väljaanded kas suleti riigivõimude poolt või otsustasid tegevuse lõpetada, sest see oli muutunud võimatuks.

Õnneks suutsin leida enda jaoks kompromisslahenduse: vahetasin ametlikult eriala ning keskendusin filmitegemisele ja loometööle, milles saavutasin suurt edu. Samal ajal jätkasin oma ajakirjanduslikku tööd vabatahtlikuna, varjates oma nime, et mind ei paljastataks. See osutus tõhusaks taktikaks. Kõiki oma kogemusi ja ametialaseid kontakte kasutades sain ma alates 2020. aastast sõltumatule meediale värsket videomaterjali pakkuda ning ka ühiskondlikus ja poliitilises aktivismis osaleda – minust sai inimõigusi toetava kodanikuliikumise „Valgevene sportlaste vabaühendus SOS.BY“ kaasasutaja. Ma ei arva, et mind võiks süüdistada kallutatuses ja erapoolikuses sellepärast, et ma valisin oma rahva poole – diktatuuril ei ole mingit seost objektiivsusega, nagu propagandal ei ole mingit seost ajakirjandusega.

2021. aastal oli Valgevene ajakirjandusvabaduse reitingu poolest 180 riigi seas 158. kohal. Võrreldes 2020. aastaga langes Valgevene viie koha võrra. „Valgevene on meediatöötajate jaoks kõige ohtlikum riik Euroopas,“ hoiatab rahvusvaheline inimõigusteorganisatsioon Piirideta Reporterid.

Valgevenelaste eelistused protestiaastal 2020 väärivad tähelepanu: vastanute seast 60% tutvusid uudistega eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia kaudu. Televisiooni eelistas ainult 11% vastanutest, trükimeediat 7% ja raadiot 5%. Seda taibates hakkas diktaatorlik režiim tegutsema karmilt ja kompromissitult. Režiimi peamine innovatsioon on olnud võitlus „äärmusluse“ vastu tsensuuri ja tagakiusamise teel. Riigivõim blokeerib juurdepääsu välismaalt tegevust jätkavate meediaväljaannete sisule ning igasugust koostööd nendega peetakse äärmusluse ilminguks.

2023. aasta lõpu seisuga kandis Valgevenes vanglakaristust 32 ajakirjanikku. Kinnipidamiskeskustes on ajakirjanikke survestatud ja ebainimlikult koheldud. Inimõiguste aktivistide sõnul pidas „Radio Liberty“ ajakirjanik ja blogija Igor Losik vanglakoloonias pikalt näljastreiki ning haavas seejärel terariistaga oma käsi ja kaela. Talle määrati 15-aastane vangistus. Kriminaalvastutusele võtmine mis tahes vormis koostöö eest „äärmuslikeks rühmitusteks“ kutsutud sõltumatu meediaga on hoogustunud. Uus suundumus on mitte ainult kodanikuühiskonna esindajate, vaid ka tavakodanike tagakiusamine, kes kommenteerivad ajakirjanike kajastatud sotsiaalseid ja poliitilisi sündmusi.

31. oktoobril 2024 kuulutas Valgevene režiim minu isikliku Instagrami konto „äärmuslikuks materjaliks“. See tähendab, et mitte ainult mulle, vaid ka kõigile mu konto jälgijatele esitatakse Valgevenes süüdistus. Diktatuur on kuulutanud Valgevenes „äärmuslikuks“ rohkem kui 5000 internetiressurssi. Võib-olla ei suuda ükski teine Euroopa riik sellise muljetavaldava statistikaga võistelda! Kas meie, valgevenelased, arvame, et Valgevene ajakirjanduse probleemile pööratakse piisavalt tähelepanu? Ütlen teile ausalt – ei, sellele probleemile ei pöörata piisavalt tähelepanu. Valgevenes ei lõhuta mitte ainult ajakirjandust kui institutsiooni, vaid hävitatakse füüsiliselt ka ajakirjanikke.

Diktatuur püüab ka väljaspool Valgevenet ajakirjanikke ja aktiviste taga kiusata. Mina ise olen sellise tagakiusamise heaks näiteks. Režiim on õppinud kasutama demokraatlikke institutsioone oma koletislike eesmärkide saavutamiseks. Ajakirjanikke, aktiviste, blogijaid ja poliitiliselt aktiivseid kodanikke on süüdistatud maksukuritegudes, peamiselt kunagi minevikus maksude maksmata jätmises. See on osutunud täiuslikuks kattevarjuks tagakiusamise poliitilistele motiividele. Inimõiguste aktivisti ja Nobeli preemia laureaati Aless Bjaljatskit peetakse rahaliste süüdistuste alusel vangis. Sõltumatu meediakanali TUT.BY (mille režiim 2020. aastal hävitas) peatoimetaja ja tema kolleegid on sama finantskuritegude artikli alusel trellide taga. Interpol aktsepteeris sama finantskuritegusid käsitlevat artiklit kui minu otsimise alust. Interpolil kulus peaaegu kaheksa kuud, et viia läbi sisejuurdlus ja teha kindlaks, et minu otsimine rikkus Interpoli põhikirja artikleid 2 ja 3. Sellegipoolest vahistati mind ja peeti Belgradi keskvanglas seitse kuud ja kuus päeva vangis. Veetsin viis kuud koduarestis rangete piirangutega. Serbia ülemkohus otsustas kaks korda mind Valgevene diktatuurile välja anda. Kaks korda kaebasime mina ja mu advokaat selle otsuse edukalt edasi. Mult varastati kokku üks aasta mu elust, mu füüsiline ja vaimne tervis. Ainult sellepärast, et valisin vale eriala vales riigis. Sellepärast, et mul oli arvamus ja aktiivse kodanikuna ma väljendasin seda.

Õnneks õnnestus mul võita – vastasel juhul ei loeks te neid sõnu. Tänu ajakirjanike, poliitikute ja kodanikuühiskonna ja muude organisatsioonide erakordsele solidaarsusele lahkusin Serbiast ja jõudsin turvalisse kohta Berliinis. Kuid mu lugu pole lõppenud. Mind ootab ees pikk taastumisprotsess ja mitmesugused raskused. Ma tean, et olen oma elukutse valinud siiralt, isegi kui mõned peavad seda äärmusluseks. Tean, et sõltumatu ajakirjandus on demokraatliku ühiskonna lahutamatu osa. Sellise ühiskonna, mida valgevenelased tahavad ehitada. Usume ja loodame, et me pole selles tähtsas ettevõtmises üksi.