Maurizio Mensi ja Michal Pinter

Kriitilise tähtsusega toorainete loetelu peab jääma paindlikuks ja see tuleb iga kahe aasta järel läbi vaadata, et pidada sammu tehnoloogiliste ja strateegiliste arengutega

Euroopat mõjutavat kriitilise tähtsusega toorainete nappust saab lahendada üksnes julge ja kõikehõlmava ELi strateegia abil, milles on kombineeritud investeeringud, innovatsioon, ringlussevõtt, kestlikkus ja varustuskindlus. Euroopa Komisjoni kriitilise tähtsusega toorainete määrus on teretulnud, kuna see just kõiki neid teemasid katabki. See aitab ka vältida võimalikke konkurentsimoonutusi ja ühtse turu killustumist.

Praegu sõltub EL 75–100 % ulatuses impordist paljude toorainete puhul, mida ta vajab, ning see muudab meid nii majanduslikult kui ka strateegiliselt haavatavaks (näiteks Hiina poolt hiljuti kehtestatud galliumi ja germaaniumi ekspordikeeld).

Puhta tehnoloogia (elektrisõidukid, akud, päikesepaneelid jne) kasvav populaarsus on suures osas tinginud kriitilise tähtsusega toorainete nõudluse järsu kasvu aastatel 2017–2022, kusjuures peamiselt energiasektoris vajatakse liitiumi (mille nõudlus on enam kui kolmekordistunud), koobaltit (kasv 70 %) ja niklit (kasv 40 %). Seda arvesse võttes on selge, et ELi majanduslik julgeolek sõltub kriitilise tähtsusega toorainete tarnekindlusest, kuna nendega seotud riskid mõjutavad kogu majandust ja ühtset turgu.

Komitee leiab, et kõigepealt tuleb tagada prognoositav ja stabiilne õigusraamistik, et meelitada ligi investeeringuid mitte ainult toorainete uuringutesse ja kaevandamisse, vaid ka töötlemisse ja ringlussevõttu (mis võib pakkuda märkimisväärses koguses vaske, liitiumi, niklit, koobaltit ja muid väärtuslikke mineraale kasutatud akudest, kaevandusjäätmetest jne).

Teiseks on meil vaja paindlikku kriitilise tähtsusega toorainete loetelu, mida on lihtne kohandada ja ajakohastada vähemalt iga kahe aasta järel. Seda sellepärast, et lisaks kavandatud õigusaktis strateegiliste või kriitilise tähtsusega materjalidena loetletud materjalidele on ka teisi, mis ei ole praegu kriitilised, kuid võivad selleks saada keskpikas ja pikas perspektiivis. Eri materjalide strateegilise tähtsuse hindamine peaks samuti olema sektoripõhine, et kajastada nõudlust eri tööstusharudes.

Kolmandaks on meil vaja tagada avalikkuse laialdane toetus. Kaevandus-, töötlemis- ja ringlussevõtusektori laiendamine loob uusi töökohti ja toob kaasa edusammud majandusarengus. ELis pakub toorainesektor otseselt ligikaudu 350 000 töökohta ning tootmises sõltub üle 30 miljoni töökoha juurdepääsust mineraaltoorainele. Üldsuse heakskiitu ei saa siiski pidada enesestmõistetavaks. Selleks et tagada ELis jätkusuutlik tooraine ja kõrgtehnoloogiliste materjalide tarne, on 2030. aastaks vaja rohkem kui 1,2 miljonit uut töökohta. Oluline on toetada oskuste arendamist akadeemilistes ringkondades, aga ka toorainetööstuses ja liikmesriikide haldusasutustes, võttes meetmeid nii sektori töötajate kui ka riigiametnike suhtes.

Teiseks põhielemendiks on tagada juurdepääs piisavale hulgale ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrile, mis oleks usaldusväärne ega põhineks fossiilkütusel. Komitee soovib näha olemasoleva rahastamise reformi, millega toetataks turustamisetappi ja kaetaks tegevuskulusid, selle asemel et eelistada rahastamisel uute strateegiliste projektide teadus- ja arendustegevuse etappi, nagu praegu. See aitaks ELil käia kaasas USA inflatsiooni vähendamise seaduse ambitsioonidega.

Samuti peaksime toetama teisese tooraine turgusid hästi toimivate turgude loomise ja vanametalli kadude minimeerimise meetmete abil. Tegelikult on teisese tooraine turud ringmajanduse jaoks keskse tähtsusega ja võiksid saada kasu väärtusahela eri etappides tekkivate regulatiivsete, majanduslike või tehniliste tõkete kõrvaldamisest.

Komitee teeb ettepaneku, et avaliku sektori vahendeid tuleks lihtsustatud tingimustel eraldada siis, kui kaevandamine põhineb esialgsetel majandus- ja keskkonnauuringutel, milles hinnatakse nende saastavat mõju. Seepärast on vaja kooskõlastamist riigiabi eeskirjadega. Samuti tuleks mõningaid ELi konkurentsieeskirju käsitlevaid õigusakte kohandada, et aidata saavutada kõnealuse õigusakti eesmärke, vältides samal ajal põhjendamatuid konkurentsimoonutusi siseturul (näiteks võiks kontrolliraamistikku kohaldada paindlikumalt (ettevõtete) ühinemiste suhtes, võttes arvesse mitte ainult rohelise kokkuleppe eesmärke, vaid ka kriitilise tähtsusega tooraineid käsitlevate õigusaktide eesmärke).

Lõpuks on meil vaja tõhusaid kaubanduse kaitsemeetmeid, et kaitsta uusi Euroopa investeeringuid ja tagada, et me suudame konkureerida teiste peamiste osalejatega. Kriitilise tähtsusega toorainete väliste allikate mitmekesistamiseks peaks EL kaaluma partnerlusi ja koostöölepinguid, sealhulgas ELi kandidaatriikidega, rahastama projekte, mille eesmärk on töötada välja maavara otsingute kampaaniad väljavalitud uutes kohtades ja/või mahajäetud tööstusmaardlates. Sellised partnerlused võiksid sõltuda kandidaatriikide kohustusest viia oma keskkonnapoliitika kiiremini kooskõlla ELi õiguse ja standarditega.