Eriolukord oli ebatavaline enese tundmaõppimise aeg. Ühest küljest oli see kui unistuste täitumine – jäin koju ja mul oli küllalt aega kõige selle jaoks, mida olin alati tahtnud teha, kuid milleks kunagi aega ei jätkunud. Teisest küljest tegi see selgeks, kui tähtis on inimeste jaoks läbikäimine – saada kokku, kõnelda, puudutada, näha teisi päriselt, mitte ainult ekraanilt. Kõige selleta on ikka väga raske!

Selline kogemus paneb väärtusi ümberhindama ja teisiti mõtlema. Kuid samal ajal toob see välja ka uued koostöö viisid. Tõenäoliselt toimub kriisi lõppedes rohkem koosolekuid interneti vahendusel, mis on palju lihtsam, kuid ei võimalda samas päriselt koos uusi ideid välja mõelda ja uusi koostöövorme arendada.

Ühiskonnal on praegu ja tulevikuski sellest olukorrast palju õppida. Kõike pole võimalik üles lugeda, kuid tõstaksin ehk esile mõned neist valdkonnas, milles olen kõige rohkem kodus – puuetega inimesed.

Kriis tõi ilmsiks selle, kui halb olukord valitseb pikaajalise hoolduse keskustes. Paljud puuetega inimesed ja eakad jätsid seal oma elu seal ning mõned riigid ei lisanud neid surmajuhtumeid isegi koroonaviiruse statistikasse. Viis aastat tagasi koostas komitee arvamuse „Pikaajaline sotsiaalhooldus ja deinstitutsionaliseerimine“. Pärast seda on toimunud muutusi, kuid kriis näitas, kui palju on veel vaja ära teha.

Oleme vahepeal rääkinud nii palju tugisüsteemidest ühiskonna kõige haavatavate rühmade jaoks, kuid kriis tõi ilmsiks, et kõigist toetusmeetmetest hoolimata on puuetega inimesed esimeste seas, kes kaotavad töö.

Kriis on suurepärane võimalus tuvastada nõrgimad lülid meie tugisüsteemides ja nüüd on aeg anda endast parim nende tugevdamiseks.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidel oli – ja jätkuvalt on – selles kriisis väga oluline roll, sest nemad on kõigile ühiskonnaliikmetele kõige lähemal. Vaja on toetada eri rühmade inimesi ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on parim koht sellise toetuse saamiseks.

Samuti teavad need organisatsioonid kõige paremini, millist abi inimesed vajavad, mistõttu on nende kaasamine otsustusprotsessi äärmiselt tähtis.

Nagu meie kogemused puuetega inimestega on näidanud, on väga palju erinevaid lähenemisviise. Mõnes riigis on puuetega inimeste organisatsioonid kaasatud valitsuste otsustusorganitesse (Itaalia), mõnes on neile antud võimalus oma seisukohti väljendada väga kõrgel tasandil (Hispaania), kuid mõnes riigis on need organisatsioonid täiesti unustusehõlmas (Läti). Sellest nähtub, kui oluliseks peavad eri Euroopa riikide valitsused oma erinevaid kodanikke.