Adopted at the plenary session of 15-16.10.2014
Toit on meie elu keskmes ja Euroopa kultuuri lahutamatu osa. Toidul, mida me sööme, selle tootmise viisil ja raisatud toidu kogustel on suur mõju inimeste tervisele, loodusvaradele ja ühiskonnale tervikuna:
COVID-19 kriis on häirekell, mis annab märku muutuste vajadusest. See on esile toonud, et toidu jõudmist talust taldrikule ei tohi võtta enesestmõistetavana, ning on näidanud osalejate ja tegevuse omavahelist seotust kogu toidusüsteemis. Rohkem kui kunagi varem on kogu põllumajanduse ja toiduainesektoris vaja õiglasi, ressursitõhusaid, kaasavaid ja kestlikke tarneahelaid, et varustada ühtviisi nii inimesi, põllumajandustootjaid, töötajaid kui ka ettevõtteid.
Komitee on juba aastaid olnud kestliku ja tervikliku toidupoliitika nõudmisel esirinnas. Selline integreeritud ja süsteemne lähenemisviis on oluline, et lahendada toidusüsteeme mõjutavad arvukad ja omavahel seotud probleemid, tagada majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalkultuuriline jätkusuutlikkus, kindlustada poliitikavaldkondade (nt põllumajandus, keskkond, tervishoid, haridus, kaubandus, majandus ja tehnoloogia) integreeritus ja sidusus ning edendada valitsemistasandite koostööd.
Adopted at the plenary session of 15-16.10.2014
Opinion on the Proposal for a Directive on the approximation of the laws of the Member States relating to caseins and caseinates intended for human consumption and repealing Council Directive 83/417/EEC
There is a global increase in demand for bioenergy. This is a positive development if managed sustainably. It can contribute to several policy objectives such as agricultural and rural development, climate change mitigation and better energy access and security [...]
The opinion aim to look into options for promoting sustainable production of "food and fuel", and particularly how civil society can contribute. What does the EU biofuel policy mean for European and global food security? What regulatory frameworks are necessary to make it sustainable? What support for implementation is needed? How can the competition of land-use be better managed?