Zsolt Kükedi, EMSK liige, Ungari

Zsolt Kükedi räägib meile oma püüdlustest aidata ukrainlasi Ukrainas ja Ungaris

Keskkonnaorganisatsiooni esindajana tean, et me saame hetkel teha väga vähe, kuna praeguses olukorras ei ole keskkonnakaalutlused esiplaanil. Teisest küljest on isegi kõige lihtsam märk huvist, kaastundest ja vähimastki abipakkumisest pagulasi vastuvõtvate inimeste jaoks väga oluline. Regionaalarengualase töö käigus tutvusin paljude linnapeade ja omavalitsusjuhtidega, kes pärast sõja puhkemist pakkusid pagulastele kohe ja isetult oma rahvamaju ja ühist ruumi. Üks vaevu 700 elanikuga asula andis peavarju rohkem kui sajale inimesele. Sellest ajast alates on nad neile valmistanud toitu, pakkunud ulualust ja pesnud nende riideid. Kohe pärast sõja puhkemist, kui pöördusin tagasi koju komitee täiskogu istungjärgult, kirjutasin 18 kohaliku omavalitsuse liikmele, linnapeale ja omavalitsusjuhile Ida-Ungaris, küsides, milline olukord neil valitseb ja millega me saaksime neid aidata kaugelt Budapestist. Ma ei kavatsenud tormata piirile, kuna esialgu on entusiastlikel vabatahtlikel humanitaartöös korralduslikke raskusi.

Üheksa inimest 18st, kellega ühendust võtsin, vastas. Teistel ei olnud ilmselt aega e-kirju lugeda või neile vastata, mis on selles olukorras täiesti arusaadav. Vastanud pidasid mu kirja siiski julgustavaks. Ma isegi ei pakkunud reaalset abi. Neil oli lihtsalt väga hea kuulda, et me mõtleme neile, ning nad mõistsid, et meie poole on võimalik pöörduda. Keegi küsis raha tekkide ja pesuainete jaoks. Keegi suunas mind sinna, kus oli vaja annetusi. Ent üldiselt lubasid nad teada anda, kui olukord stabiliseerub ja kui nad seda koormat enam rahaliselt või isiklikult kanda ei suuda.

Neid ridu kirjutades tean, et olen varsti jälle kodus ja kirjutan taas neile üheksale vastanule ning küsin, milline on olukord nüüd ja mida nad nüüd vajavad. Arutasime ka seda, kui palju aega on möödunud meie viimasest kohtumisest ja kuigi see kurb olukord on meid taas kokku toonud, leiaksime kindlasti aega, et isiklikult kohtuda. Miski ei ole tähtsam kui sõbrad, kellele saame loota.

Osalesime ka ühes teises abistamisega seotud ettevõtmises: kogusime meditsiinitarbeid ja saatsime neid abivajajatele, kes ei saa neid sellises olukorras ise hankida. Paljudel inimestel ei ole võimalik rahuldada oma kehalisi vajadusi loomulikul teel seedetrakti või kuseteede teatavaid osi mõjutava defekti või haiguse tõttu. See on kohutav seisund. Keha jääkained väljutatakse kõhuseina teatavasse ossa tehtud stoomi kaudu. Viisime minu naise töökohast stoomikotte, sest patsient vajab üht kotti päevas ja seejärel tuleb see hügieenilistel põhjustel ära visata. Teisest küljest ei ole võimalik elada ühtegi päeva ilma selleta, sest see ei oleks inimväärne elu. Nende elutähtsate kottide kohaletoimetamine ei kuulunud esialgu meie plaanidesse. Ent meie elud on piisavalt keerulised mõistmaks, et sellises olukorras tuleb meil teha ka ebaharilikke annetusi.

Komitee palvel arutasime oma sektsiooni koosolekutel Ukraina ja Venemaa sõda ja selle mõju komiteele. TENi sektsioonis paluti mul kutsuda kõnelema keegi otse lahinguväljalt ning tuumaekspert, et mõista Ukraina tuumaelektrijaamadega seotud ohtu. Kuna mul on tänu oma arendustööle palju isiklikke tuttavaid Ukrainas, õnnestus mul saada ühendust Harkivist pärit noormehe Serhi Prokopenkoga, kes on noor innovatsiooni- ja ettevõtlusspetsialist, konsultant ja majandusteadlane ning kellel oli võimalik meile sõjast rääkida. Ta kommenteeris olukorda otse lahinguväljalt Harkivis asuvast punkrist, sest piirkonda, kus ta viibis, oli vahetult enne meie ühendust pommitatud. Samuti pidi ta internetiühenduse katkemise tõttu vahepeal jutujärje üle andma Ungari tuumaeksperdile, kes pidi sõna saama pärast teda. Ungari riikliku avaliku halduse ülikooli vanemteadur dr Zsolt Hetesi on keskkonna-, energia- ja kestlikkusuuringutega tegelenud alates 2005. aastast. Varem on ta kestliku arengu ja ressursside uurimisrühma ühe juhina rääkinud palju kriisist, mis tuleneb ülerahvastatusest ja ressursside ületarbimisest. Ressursside ammendumise eksperdina rääkis ta tuumajaamade olukorrast, haavatavusest ja võimaliku tuumakatastroofi ohust mõnes Ukraina neljast tuumaelektrijaamast. Ta püüdis kuulajaskonda rahustada, et praegu ei näi need tuumaelektrijaamad kujutavat endast otsest ohtu maailmale. Selle ettekande järel sai sõna Serhi ja tema kõne ajal saime kogeda sõja tegelikkust. Ta sai suure aplausi osaliseks. Sektsioon oli südamest liigutatud tema sõnadest ega suutnud kuigivõrd keskenduda TENi sektsiooni tavapärasele tegevusele.

Minu arvates on ka see humanitaartöö: suhelda inimestega, kes on sõja tõttu isoleeritud, ning heita kõrvale oma näiline turvatunne, et reaalsuspuhang jõuaks meieni ja me tunneksime, et me saame ka siit kaugelt midagi ära teha.

Kristlasena tunnen kaasa kõigile, kes selle sõja tõttu kannatavad või sõjas hukkuvad. Ressursside ammendumise vallas tegutseva keskkonnakaitsjana mõistan, et peame oma kahanevaid ressursse üha enam jagama. Siin Brüsselis annan ma sageli euro või paar metroos või tänaval elavatele kodututele. Koju jõudes mõtlen sellele, kuidas ma saan aidata neid, kes teevad väsimatut tööd või kes vajavad lihtsalt mingil moel abi.

Zsolt Kükedi, EMSK liige, Ungari