Olen õnnelik inimene. Pariisi olümpiamängud on minu üheksandad, esimest korda olin olümpial 1992. aastal Barcelonas. Neljadel mängudel jõudsin sportlasena poodiumile. Ülejäänud viit olen kogenud igast võimalikust vaatenurgast: pealtvaatajana, Rahvusvahelise Tõstespordi Liidu liikmena ja Ameerika Ühendriikide rahvuskoondise treenerina. Nende aastakümnete jooksul olen olümpial rohkeid muudatusi näinud. Peale selle, et vaheldub olümpiamängude toimumiskoht, on tänapäeva olümpial uusi tunnusjooni. Teleülekannete areng on toonud pealtvaatajad sportlastele lähemale – nüüd on neil võimalik näha emotsioone sportlaste nägudel. Olümpiaprogrammi on lisatud uusi spordialasid, et muuta see noortele atraktiivsemaks. Samuti oleme tutvunud varem tundmatute spordialadega. Samal ajal muutub turvalisuse küsimus üha olulisemaks, sest me elame rahututel aegadel ja ettearvamatus maailmas.

Lühidalt öeldes muutub olümpiamängudel kõik. Kõik peale olümpiaidee ja osalevate sportlaste unistuste. Tänapäeva maailmas on olümpiaideaalid asjakohasemad kui eales varem. Olümpia on sageli ka teerajaja. Sellised mõisted nagu kaasamine, mitmekesisuse aktsepteerimine ja harmooniline kooseksisteerimine on olümpia vaimu iseloomustanud juba aastakümneid, ammu enne seda, kui ühiskond nende üle arutlema hakkas. Kuid sportlase ja olümpiasportlasena, kes teab, millised kannatused tippspordiga kaasnevad, pean keskenduma eelkõige sportlastele. Paljude noorte sportlaste jaoks on olümpiamängud elu mõte – oluline eesmärk, mis määrab nende unistused. Sel põhjusel ja ka minu jaoks isiklikult ei tähenda olümpiamängude vaatamine tulemustabelit ega pingerida. Eesmärk on näha emotsioone sportlaste nägudel. Nende rõõmu ja kurbust. Nende pisaraid ja rõõmuhõikeid. Eesmärk on olla tunnistajaks inimestele, kes võitlevad enda ületamise nimel.