Horvaatiast Zagrebist pärit 11-aastasel Jan Štukal on seljaaju song ning ta saab kõndida ainult ortooside ja käimisraami abil, kuid see ei takista tal edukalt sporti tegemast. Jan võitis 2023. aastal Horvaatia parima noore parakorvpallimängija tiitli, võistles ka ujumise alal ja tegeleb nüüd murdmaasuusatamisega. Vabal ajal mängib ta oma sõpradega jalgpalli, lüües väravaid käega. Jan ja tema ema Jasmina Bogdanović rääkisid meiega puuetega laste sportimisvõimalustest ja selgitasid, miks on oluline kohelda neid võimalikult vähe kui erivajadustega inimesi.
JAN:
Millal Sa alustasid spordiga tegelemist ja milliseid spordialasid oled seni harjutanud?
Alustasin ujumiskoolis ujumisega kaheaastaselt. Nelja-aastaselt läksin paraujumisklubisse Natator, kus õppisin kõiki ujumisstiile ja osalesin mõnel võistlusel. Lahkusin 11-aastaselt, sest mul hakkas natuke igav.
Kui olin kaheksa-aastane, alustasin ma paramurdmaasuusatamisega ja hakkasin ratastoolis korvpalli mängima. Ma tegelen endiselt mõlema alaga ja need on nüüd mu lemmikspordialad.
Samuti katsetasin mõned korrad mägironimist ja see oli vahva, kuid mul ei ole ka aega tegeleda veel ka selle spordialaga. Samuti osalesin ühel suvel Krav Maga treeningtsüklis. See oli tore ja ma sooviksin seda ka tulevikus aeg-ajalt teha.
Milliseid auhindu oled võitnud ja millist neist hindad Sa ise kõige rohkem?
Olen võitnud korvpalliklubiga mitu auhinda ja minu lemmik on 2023. aasta parima noore parasportlase auhind minu kategoorias. Seda auhinda annab välja Zagrebi Paraspordiliit.
Milline näeb välja Sinu treeningupäev? Kui palju Sa tavaliselt iga nädal treenid?
Hommikuti käin ma koolis. Pärast kooli teen ma kõigepealt ära kodused tööd, siis käin sõpradega väljas ning õhtul osalen ühel treeningul. Seni olen ma käinud kord nädalas rullsuusatamas , kord nädalas korvpallis ja 1–2 korda nädalas ujumas. Alates sellest õppeaastast lõpetan ujumise ja treenin selle asemel suusatamist 2–3 korda nädalas.
Talvel käin ma ka suusalaagrites Sloveenias Planicas ja mõnedes Austria suusakuurortides. Mulle meeldivad need laagrid, sest ka mu sõbrad on seal, nii et lisaks treeningule saame koos olla ja suhelda.
Korvpallitrennigrupiga käime mõnikord võistlustel teistes Horvaatia linnades. Eelmisel sügisel olime ka Roomas ja meil oli matš Lazio korvpallimeeskonnaga.
Kas on mees- või naissportlasi, keda Sa imetled? Kas soovid kunagi osaleda mõnel tähtsal rahvusvahelisel spordivõistlusel?
Mu lemmiksportlane oli varem Luka Modrić, kuid praegu ei ole mul iidolit, seega ei jälgi ma konkreetselt kedagi.
Sooviksin väga osaleda rahvusvahelistel spordivõistlustel... Loodan, et saan seda teha nii korvpallis kui ka suusatamises.
JASMINA:
Kui palju tähelepanu pööratakse puuetega laste spordile Horvaatias?
Mulle kui lapsevanemale näib, pööratakse tõepoolest palju tähelepanu. Kahjuks ei teavitata lapsevanemaid võimalustest piisavalt ning klubid otsivad meeleheitlikult uusi liikmeid. Kahju, et see nii on. Suuremates linnades on olukord loomulikult palju parem.
Kas puuetega lastel on piisavalt võimalusi ja stiimuleid sportimiseks või nõuab see vanematelt palju korraldamist?
Lastel on võimalusi ja stiimuleid,... kui nad ise ja nende vanemad seda soovivad. Nagu ma ütlesin, on vanemad vähem informeeritud ja mõned neist kas ei soovi lisakohustusi või kardavad, et laps saab sportides vigastada ... Väga kahju, et nad nii arvavad. Puuetega inimeste sportimine on muidu tasuta ning minu arvates stimuleerib see väga nii füüsilist kui ka vaimset tervist ja kindlasti sotsiaalset integratsiooni. Ma ei ütleks, et see nõuab vanematelt rohkem pühendumist kui samaealiste tervete laste puhul. Loomulikult on erandeid mõne diagnoosi puhul: näiteks peab üks meist Janiga talvistes suusalaagrites või mujal toimuvatel matšidel siiski kaasas olema. Kuid kui ta täiskasvanuks saab, siis see vajadus tõenäoliselt väheneb ja kaasaskäimine muutub meie seisukohast loodetavasti vabatahtlikuks. Eesmärk on, et ta saaks kõiges selles iseseisvaks. Ta osaleb tavalistel treeningutel ilma meie abita.
Mida oleks Teil kui erivajadustega lapse vanemal veel lisada?
Kohelge neid võimalikult vähe erivajadustega inimestena ja kaasake neid igapäevategevustesse vastavalt nende vanusele ja võimetele, nii et nad tajuksid end tavaliste inimestena. Siis näevad nad end tavaliste lastena, kes teevad mõningaid asju „pisut teistmoodi“, kuid nad teevad neid siiski! Jan sõidab jalgrattaga, millel on kolm, mitte kaks ratast. Ta ujub ja sukeldub nagu kõik tema eakaaslased, kuid kasutab jalgu vähem või üldse mitte. Ta mängib jalgpallimeeskonnas, kuid lööb väravaid käega. „Me suudame teha kõike, lihtsalt me teeme mõningaid asju võib-olla pisut teistmoodi“ – kui nad ise end selliselt aktsepteerivad, aktsepteerivad neid nii ka teised.
Jan Štuka on 11-aastane õpilane Zagrebist, kes õpib praegu põhikooli viiendas klassis. Ta oli paraujumisklubi Natator liige. Ta on liige klubis KKI Zagreb (ratastoolikorvpall) ja Monoski Zagrebi suusaklubis puuetega inimestele, kus ta treenib regulaarselt murdmaasuuusatamise programmis puuetega inimestele.
Jasmina Bogdanović on lõpetanud Zagrebi ülikooli arhitektuuriteaduskonna disainikooli disaini erialal Ta on töötanud 20 aastat erinevates turundusasutustes. Praegu töötab ta osalise tööajaga ja kaugosaluse teel väikeses graafikastuudios, mis võimaldab tal käia Janiga suusalaagrites ja muudel spordiüritustel. Ta on ka kirglik jalgrattur, kes läheb igale poole jalgrattaga.
