Seekordsele kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile minnes valdas mind tunne, tundes, et aeg hakkab otsa saama. COP 27 oli otsustava tähtsusega konverents, millel tuli sõnadelt üle minna tegudele// ambitsioonid tuleb pöörata tegudeks – see oli rakendusotsuste konverents.

Tegelikkus juhib meie tähelepanu ikka ja jälle kliima soojenemisele ning seab meid vastamisi omaenda tegematajätmistega kliima päästmisel.//Igapäevaelu on halastamatu ja meenutab meile pidevalt kliima soojenemist ja meie vajakajäämisi kliimaga tegelemisel.

Rahvusvaheline ühtsus ei ole viimastel aastatel toiminud: seda on näha poliitilise tahte puudumisest ja suutmatusest pakkuda konkreetseid lahendusi, nagu näiteks kahjude heastamise fondi loomine, ehkki kõige vähem kaitstud ja kõige enam kannatanud riigid on seda nõudnud juba aastaid.

Seekordsel konverentsil jõuti fondi loomises lõpuks kokkuleppele, kuigi me veel ei tea täpselt, kuidas see ellu viiakse.

Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi koostati COP 27-l tööprogramm sotsiaaldialoogil ja sotsiaalsel kaitsel põhineva õiglase ülemineku jaoks. Selline lähenemisviis on alati olnud ametiühinguliikumise ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pidev nõudmine,

kuid tuleb meeles pidada, et kliimaõiglust ei saa olla ilma inimõigusteta ning et töötajate õigused on inimõigused. Sharm el-Sheikhis räägiti ka palju õigustest. Kodanikuühiskond, suured organisatsioonid, ametiühingud ja mõned valitsused on hukka mõistnud inimõigustealased puudused Egiptuses.

Me peame mõtlema ka sellele, kuidas kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsid ja üldse rahvusvaheline kliimapoliitika toimivad: kas tuleks mõelda nende reformimisele, kas ei tuleks rohkem kuulata kodanikuühiskonda, sotsiaalpartnereid, noori ja naisi ja kaasata neid rohkem otsuste tegemisse?

Kui rääkida konverentsi lõpptulemusest, siis arvestades kliimakriisi põletavat olukorda, ei ole need kindlasti piisavalt kaugeleulatuvad. Uskumatul kombel oleme olnud tunnistajaks aruteludele, mida tuleks pidada juba iseenesestmõistetavaks, nagu 1,5 C eesmärk, fossiilkütuste kasutamise kiirem vähendamine jne, rahastamisküsimustest rääkimata.

Lõpetuseks peab mainima, et kliimaläbirääkimistel domineerivad jätkuvalt ülekaalukalt mehed nii arvuliselt kui ka oma positsiooni osas hierarhias. Naiste osalemine kliimaalaste otsuste tegemisel on väga oluline, nende puudumine suurendab ebavõrdsust ja takistab naistel andmast suuremat panust kliimapoliitika kujundamisse ja rakendamisse.

Seega näitab COP 27 meile kindlalt, et vaatamata mõningase edu saavutamisele on meil vaja veel palju tööd teha.

Isabel Caño Aguilar

Kestliku arengu vaatlusrühma asepresident