Sandra Parthie

Häiringud, üleminekud, murrangud, struktuurimuutused – elame kahtlemata huvitaval ajal. Eurooplased seisavad praegu silmitsi korraga mitme megatrendiga – kliimamuutused ja vajadus vähendada meie majanduse CO2 heidet; digiüleminek ja vajadus vaadata ümber töökoha korraldus; deglobaliseerumine ja vajadus säilitada majanduslik tähtsus.

Konkurents tööstussektoris üha ägeneb ja globaliseerub. Juba mõnda aega on eurooplased harjunud kehtestama ülemaailmseid eeskirju, vedama eest tehnoloogilist arengut ning saama kasu üha suurenevast sotsiaalsest ja majanduslikust heaolust. Ent see kindlustunne on nüüd ohus. Euroopal on oht jääda kolmandale kohale Hiina ja USA domineeritud maailmas.

„Mis siis sellest?“, võiks küsida. Tegelikult on see väga oluline, sest Euroopal ei ole piisavalt loodusvarasid ja juba sajandeid on Euroopa majanduslik õitseng ja sotsiaalne heaolu põhinenud rahvusvahelisel kaubandusel ja juurdepääsul ressurssidele ja nende kasutamisel, olgu tegu hõbeda või vürtsidega, nafta või gaasiga. Euroopa on sageli oma kaubanduspartnerite suhtes olnud domineerivas positsioonis ning kujundanud kaubanduseeskirju ja -norme omaenda huvides. See oli võimalik, sest Euroopal oli turuvõim, ta oli konkurentsivõimeline ja uuenduslik.

Ent nüüd on olukord muutumas. Kuigi EL töötab oma ühtse turu väljakujundamise nimel, on endiselt palju sisemisi tõkkeid ja protsessi takistavad paljud riiklikud huvid. Ja sellal kui liikmesriigid vaidlevad regulatiivsete üksikasjade üle, on ELi üldine turuvõim vähenemas, eriti Aasiaga võrreldes. Prognooside kohaselt toimub 2030. aastaks vähemalt 85% majanduskasvust väljaspool ELi, st sellistel turgudel ja selliste – teiste kehtestatud – eeskirjade ja normide alusel, kus Euroopa väärtused alates sotsiaalkaitsest kuni töötajate õiguste, sotsiaaldialoogi, töö- ja keskkonnastandarditeni ei loe. See tähendab ka seda, et Euroopa ettevõtetel ja ettevõtjatel on üha raskem hädavajalikele ressurssidele juurde pääseda. Mitte ainult seepärast, et kasvab ülemaailmne nõudlus ja seega konkurents nende ressursside pärast, vaid ühtlasi seepärast, et tõusuteel on ka protektsionism ning riikide, ettevõtete ja majandusjõudude vastu suunatud surve- või vastumeetmed. Kõik need meetmed mõjutavad juurdepääsu sellistele ressurssidele nagu haruldased muldmetallid ja toorained, mida meie tootev tööstus vajab, et toimida ja pakkuda kvaliteetseid töökohti.

Olukorda ei lahenda strateegilisele autonoomiale üleskutsumisega. Muutuda protektsionistlikuks ja seada eesmärgiks majanduslik iseseisvus on tupiktee. Ressursside puudumise tõttu ei saa Euroopa olla autonoomne. Ta peab jätkama võitlust toimiva rahvusvahelise kaubandussüsteemi nimel.

Kuid Euroopa vajab strateegiat, kuidas selle olukorraga toime tulla. Euroopa peab kõikjal, kus võimalik, vähendama oma ühepoolset sõltuvust, muutma ressursimahukaid tarbimis- ja tootmismustreid, suurendama oma töötlemissuutlikust ning investeerima tulevikku suunatud sektorite tootmisrajatistesse ja neid arendama, eriti just suure väärtusega kaupade puhul, kus on oluline säilitada ELi tehnoloogiline ja innovatsioonipotentsiaal.

Seepärast on kestlikkus ja kliimaneutraalsus õigustatult muutumas meie majandustegevuse juhtpõhimõteteks. Peamine Euroopa konkurentsivõimet mõjutav tegur on energia – viis, kuidas seda toodetakse ja kui palju see maksab. Energiahindade hiljutine tõus on praegu päevakorras esikohal ja tekitab nii kodumajapidamistele kui ka tööstusele ja poliitikutele suurt peavalu. Ajalugu näitab, et sellel on muret tekitav geopoliitiline mõju. Euroopa energiavarustus sõltub endiselt suurel määral välistootjatest. Selle olukorra muutmine mõjutaks positiivselt meie majandust eri tasanditel: investeeringud rohkematesse taastuvatesse energiaallikatesse ja detsentraliseeritud energiavarustus annavad tõuke Euroopa tootjatele, vähendavad CO2 heidet ja sõltuvust volatiilse hinnaga fossiilkütustest ning alandavad pikas plaanis energiahindu. Seepärast peaks see olema Euroopa jaoks poliitiline prioriteet.

Samas ei ole Euroopa aga ühtne blokk. Seega on nende uute vajadustega kohanemise ja häiringutega tegelemise suutlikkus piirkonniti ja liikmesriigiti väga erinev. Üleminek nõuab investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni, taristusse, ettevõtete ligimeelitamisse, ettevõtete jaoks soodsatesse tootmistingimustesse ning uutesse tehnoloogiatesse ja materjalidesse. Investeerida tuleb ka meetmetesse, mille abil toetada struktuurimuutustest tabatud sektorites töötajate haridust, oskuste täiendamist ja ümberõpet.

Kõik liikmesriigid ei ole ühtviisi suutelised nende vajadustega tegelema. Lisaks on pandeemia süvendanud ebavõrdsust liikmesriikide vahel ning valitsuste ülesannete ja prioriteetide nimekirjad erinevad suuresti. Kuid need erinevused ei tohiks hägustada poliitiliste liidrite visiooni – kliimamuutused ei oota järgmiste valimisteni, rahalised vahendid digi- ja keskkonna valdkonda investeerimiseks on kättesaadavad ning avaliku sektori asutuste suutlikkuse ja hea valitsemistava parandamine ei ole mitte nõiakunst, vaid poliitilise tahte küsimus. Inimesed on käimasolevatest struktuurimuutustest teadlikud. Selleks et nad poliitilist tegevust toetaksid, on vaja laialdast konsulteerimist ja teabevahetust, eelkõige sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.

Sandra Parthie on Saksamaa majandusinstituudi Brüsseli büroo direktor. Ta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööandjate rühma liige ja komitee arvamuse „Kuidas panustavad kindlaks määratud tööstusökosüsteemid ELi strateegilisse autonoomiasse ja eurooplaste heaollu?“ raportöör.