Komitee tööandjate rühma esimees Stefano Mallia

Mario Draghi aruandes juhitakse taas kord tähelepanu sellele, kui pakiline on lahendada Euroopa majanduslikud probleemid. Nii Letta kui ka Draghi aruandes lüüakse valjult häirekella: Euroopa ees seisab otsustav hetk ja me ei tohi jääda tegevusetuks.

Panused on suuremad kui kunagi varem, sest viimase kahe aastakümne jooksul on ELi majanduskasv olnud pidevalt aeglasem kui Ameerika Ühendriikide oma, samal ajal kui Hiina on kiirelt järele jõudmas. Kui aastal 2002 oli ELi ja USA SKP erinevus (2015. aasta hindades) veidi üle 15 %, siis 2023. aastaks kasvas see murettekitava 30 %-ni. Ostujõu pariteedi puhul on see erinevus veelgi teravam: vahe on kasvanud 12 %-lt märkimisväärse 34 %-ni.

Kõige problemaatilisem on Euroopa regulatiivne keskkond. Andmed on paljuütlevad: aastatel 2019–2024 võttis EL vastu ligikaudu 13 000 õigusakti, võrreldes ligikaudu 3500 õigusaktiga USAs.

Selline regulatiivne ülekoormus on põhjustanud ettevõtjatele suuri nõuete täitmisega seotud kulusid ning jätnud seetõttu vähem ressursse innovatsiooniks ja tulemuslikkuse parandamiseks. Lisaks on see toonud kaasa murettekitava suundumuse, et ettevõtted viivad oma tegevuse väljapoole ELi. Aastatel 2008–2021 lahkus 30 % Euroopa nn ükssarvikutest.

Nagu Draghi rõhutab, ei suuda üksnes investeeringud Euroopat edasi viia. Tuleb tagada, et reformid viivad sisuliste edusammudeni. Peame keskenduma ühtse turu väljakujundamisele, tõkete kõrvaldamisele, sidusa lähenemisviisi eelistatud kasutamisele koormuse vähendamisel ja õigusnormide lihtsustamisele. Need on olulised sammud, mida saab teha kohe ilma suuremate poliitiliste vaidlusteta ja mis tooksid tuntavat kasu ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, kes on meie majanduse põhialus.

Samuti ei saa me eirata eri majandusharude ja -keskkondade omavahelist seotust. Täiustused ühes valdkonnas võivad avaldada positiivset mõju teistele valdkondadele. Näiteks võib tehisintellekti ja andmepõhiste tehnoloogiate kasutuselevõtt toetada arukamat energiajuhtimist kõigis tööstusharudes alates kõrgtehnoloogilisest tootmisest kuni täppispõllumajanduseni, vähendades märkimisväärselt kulusid ja heitkoguseid. Sellise koostoime poole ongi vaja püüelda.

On selge, millised peavad olema edasised sammud. Euroopal on suutlikkust, talente ja innovatsioonipotentsiaali, et taastada oma konkurentsieelis. Kuid see nõuab tugevat poliitilist tahet, koostööd ja keskendumist pikaajalistele strateegilistele eesmärkidele. Nüüd on meie, st ELi institutsioonide ja liikmesriikide ülesanne muuta need võimalused tegudeks, mis toovad kaasa tõelisi muutusi.