Albaaniast Kreekasse sisse rännanud Almir Hoxhaj räägib nüüd kreeka keelt sama hästi kui oma emakeelt. Ta on Kreekas elanud üle 30 aasta ja tunneb end seal nagu kodus, kuid kohanemine Kreeka ühiskonnaga, kus sõna „albaanlane“ kasutatakse lausa solvanguna, ei olnud lihtne. See on tema lugu.

Ma sündisin väikeses külas Vlorë maakonnas, kus elasin kuni 12-aastaseks saamiseni. Mu perekond kolis Tiranasse, kuid 1997. aastal tegin keerulise otsuse otsida paremat tulevikku Kreekas. Tol ajal, pärast piiride avamist, otsisid paljud albaanlased turvatunnet Kreekast, sellise otsuse tegi lihtsaks ühine maismaapiir. Ületasin piiri jalgsi 18 korda. Ma kartsin merd. Mäletan ikka veel oma viimast viiepäevast matka Veroiasse, kus pidevast vihmast hoolimata piinas mind tohutu janu. Kui ma sain lõpuks klaasitäie vett, ei olnud see piisav janu kustutamiseks. Nii algas minu elu Kreekas, käes klaasitäis vett.

Esimene kokkupuude Kreekaga oli mul 15-aastaselt, kui ületasin koos sõpradega esimest korda salaja piiri. Meil ei tulnud mõttessegi, et teeme midagi ebaseaduslikku. Kui ma oleksin saanud Kreekasse lennata, oleksin seda teinud. Kreeka oma keele, mütoloogia ja ajalooga pakkus mulle suurt huvi. Suvel tegin palju tööd ja püüdsin oma perekonda toetada. Minu lõplik kolimine Kreekasse ei olnud kergete killast, kogesin õiguskindlusetust, rassismi ja probleeme integreerumisel. Algusajast mäletan selgelt üht vahejuhtumit. Olin ebaseaduslik sisserändaja, ilma kindlustuseta ega osanud keelt – ja mul läks hammas katki. Ainus võimalus oli see ise eemaldada. Tõmbasin hamba peegli ees välja tangidega, mida ma töö juures kasutasin. Mu suus oli verd täis.

Kreeka ühiskonda sisse elamine ei olnud lihtne. Esimese põlvkonna rändajana tunnen end võõramaalasena – nagu mul oleks pidevalt suu verd täis. Ma olin seal ebaseaduslikult ja kartsin jalutama või kohvikusse minna. Kogesin rassismi kõikjal ja selle erinevates vormides. Üks isa ähvardas oma väikest last, et kutsub albaanlased, kes ta ära söövad, kui laps vait ei jää. Mul oli keelatud siseneda kohvikutesse, klubidesse ja muudesse kohtadesse, millest mõnel oli algusaegadel isegi silt „Albaanlastele keelatud“. Meid nimetati räpaseks, kuna meil oli teine religioon. Kreeklaste ja albaanlaste vahelised suhted on nüüd paranenud, kuigi stereotüübid püsivad. Sõna „albaanlane“ kasutatakse Kreekas lausa solvanguna. Rassism ei ole veel kuhugi kadunud, kuigi see on veidi leebem. Ajad on muutunud. Sellest hoolimata püsib rassism, mida võimendavad rahalised raskused ja puudulik haridus.

Eelarvamuste ja diskrimineerimise juured on sügaval ning sellelt pinnalt võrsuvad sageli äärmuslikud poliitilised ja sotsiaalsed suundumused, mis levivad laialdaselt ja ulatuvad isegi Euroopa Parlamendini. See on kurb! Ja kuigi olukord on paranenud, on see endiselt reaalsus. Kuid noorematel põlvkondadel on lootust. Meie lastel on paremad võimalused olla täielikult aktsepteeritud. See kehtib ka minu 12-aastase tütre kohta.

Täna töötan ma ehitusettevõtjana ja vaatan tagasi vastakate tunnetega. Kohanemisraskused ja omaksvõtmise puudumine, mida ma kogesin, olid minu igapäevase elu osad. Sellegipoolest olen tänu nendele väljakutsetele jõudnud sügavama arusaamani elust ja integratsiooni tähtsusest.

Albaania jääb alati osaks minust. Mäletan selgelt kommunistliku režiimi aastaid. See oli paranoia, hirmu, ebakindluse ja äärmise vaesuse aeg. Režiimi langemine tõi leevendust, aga sellega kaasnesid ka uued probleemid, nagu töötus ja kuritegevus. Need läbielamised kujundasid mind, sest õpetasid mind hindama stabiilsust ja vabadust, mille ma Kreekas leidsin.

Ma tunnen end Kreekaga seotuna. Kuigi mu süda on mu kodukülas Albaanias, on minu elu siin. Minu kreeka keel on sama hea kui mu emakeel. Minu läbielamised, jõupingutused ja saavutused muudavad mind selle riigi osaks. Loodan, et aja jooksul aktsepteerivad kreeklased meid täielikult ja tunnustavad meie panust ühiskonda.

Teise riiki kolimine toob kaasa katsumusi, aga ka võimalusi, ning Kreekas elava Albaania sisserändajana pidin ma nendega toime tulema. Minu lugu on täis väljakutseid, kohanemist ja lootust.

Tulevikus elan ma jätkuvalt Kreekas, mis on minu kodu, ja loodan näha Albaaniat Euroopa Liidu võrdväärse liikmena. EL on nüüd meie kõigi kodumaa.

Almir Hoxhaj on 47-aastane. Ta elab ja töötab Kreekas Peloponnesose poolsaarel asuvas väikelinnas Tripolis. Tal on 12-aastane tütar. Tema lemmiklinn on Berliin. Ta räägib vabalt kreeka keelt ja kirjutab selles ladusalt ning on tõlkinud kreeka keelde albaania autori Rudi Erebara raamatu „The Saga of the Stars of Dawn“. 2017. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga pärjatud raamatus kirjeldatakse albaanlaste tragöödiat 20. sajandil. Kuigi lugu toimub eelmisel sajandil, on totalitarism, fašism ja irratsionalism kahjuks endiselt aktuaalsed nähtused, isegi kui need on võtnud kaasaegsemaid vorme.