Kui ma sisenesin Sharm el Sheikis COP27 registreerimissaali, olin kui puuga pähe saanud. Rahvamurd, kõik need üritused, tohutu mitmekesisus ja kogu see müra mõjus halvavalt. Kas suudate ette kujutada tuhandeid inimesi, kes räägivad kõik korraga, kuid keegi ei kuula neid? Seda on raske kirjeldada.

Vahest on kõige parem kasutada piiblist tuntud Paabeli torni kujundit, kus torni ehitamisel hakkasid inimesed ootamatult rääkima eri keeli ning nad ei saanud torni ehitamisel omavahel suhelda ega koostööd teha. Ühise eesmärgi nimel koostöö tegemine oli problemaatiline ka selle aasta tippkohtumisel. Tuhanded inimesed, kellest igaühel on oma plaan ja oma siht, rääkisid oma kitsastastes sotsiaalsetes kõlakodades vaid mõttekaaslastega. Ametlikke läbirääkimisi varjutas tsirkusetaoline laadaõhkkond, kus ajapuuduse või kauguse tõttu oli keeruline leida isegi ürituse toimumiskohta. Dialoogi pidamine tuli ette planeerida ja vaid mõned asjad sai jätta juhuse hooleks.

Kas meil on sellist üritust vaja? Kas see annab lootust? Minu arvates tuleks parandada seda liiki ürituste logistikat. Kuna see on aga ainus iga-aastane üritus, kus nii paljud eri sidusrühmad kohtuvad, et jagada sama reaalsust ning väljendada sama kirge ja siirast muret meie tuleviku pärast, pean ütlema, et COP27 andis küll lootust. Võib-olla oli see tingitud ühisest viibimisest novembrikuu soojas ilmas, ülehinnatud toidust esimesel nädalal või hilisöistest koosolekutest. See võis tuleneda lugudest, mida kuulsime ja jagasime inimestega üle maailma. Võib-olla tuli see arusaamisest, et kliimamuutustest põhjustatud kahju ja kahjustusi esineb juba kõikjal maailmas ning enam ei küsi keegi, kas on vaja tegutseda või mitte.

Kuuludes noorte kliimaliikumisse YOUNGO ja olles tippkohtumise delegaat, mõistsin ma sellest mürast, tsirkuselaadsest virrvarrist ja ürituste rohkusest hoolimata äkki pärast rahvaste ühiskogu istungit (Peoples’ Plenary) seda, et kui sa ei seisa mitte millegi eest, siis võid kukkuda igasuguste valede lõksu.

Kliimamuutustevastast võitlust ei võideta läbirääkimistelaua taga, vaid kohapeal, ühise eesmärgi nimel tegutsedes. Üheskoos saame hirmust jagu, nagu veetilgad, mis koonduvad jõeks ning voolivad kanjoneid ja liigutavad mägesid! Me peame looma liite, tagama nähtava osalemise demokraatias ning austama inimõigusi ja inimväärikust.
 
Me ei saa korrata sama asja ja oodata sellelt teistsugust tulemust. Kui me midagi ei tee, kaotame Maa oma jalge alt. Seega on aeg loobuda „liiga vähe liiga hilja“ suhtumisest, teha hiiglaslik ja auahne hüpe tundmatusse ning tagada konventsiooniosaliste tõeline pühendumine Sharm El-Sheikhi tippkohtumisel tehtud otsuste elluviimisele.