Kõik, kõik on uus – minul oli see esimene kord pandeemiaga kokku puutuda. Internetis otsides leidsin nimekirja, millesse oli koondatud ajaloo 10 kõige rängemat pandeemiat ja sain teada, et viimane Euroopat tabanud pandeemia enne Covid 19 oli hispaania gripp, mis tegi siin oma hävitustööd 1920. aastal. Ma võin ju olla vana, aga mitte nii vana.
Minu elukaaslasel on nõrgenenud immuunsüsteem ja seetõttu on ta pisikutele väga vastuvõtlik. Kui ta haigestub, siis ohustavad teda eriti kroonilised hingamisteede haigused. Seega oleme teiste inimestega suhtlemisel väga ettevaatlikud. See pakub meile mõlemale uusi kogemusi. Nakatumise vältimiseks on mu partner teinud otsuse jääda praktiliselt eneseisolatsiooni. Ja mina pean tegelema asjadega, mis olid varem tema õlul, näiteks poes käima. Enne kriisi osalesin ma küll ka, nimelt järgnesin talle meetri kaugusel ostukäruga, millesse ta asju ladus. Praegune elu on aga hoopis midagi muud.
Ostukäru lükkamine on lihtne. Sa lihtsalt liigud kaaslase järgi ja mõtiskled selle üle, kuidas maailma parandada, samas kui tema täidab käru. Sellest ajast alates, kui ma pean ise kärusse asju leidma, haarab mind valikustress iga riiuli ees. Ostunimekirjas on kohv, riiulitel aga seisavad reas kümned eri firmade tooted, mis näevad kõik välja ühesugused. Ja millist tualettpaberit me vajame – kas 1-, 2-, 3- või 4-kihilist? Minu naine teab, milliseid tooteid ta soovib ja kust neid leida ja meie poeskäik ei võta kunagi kuigi palju aega. Minu jaoks on kauplused nagu labürindid: ainus koht, kus toodete valimine mulle stressi ei tekita, on õlleosakond. Kõik muu võib võtta tunde – ma muudkui ekslen kõhkluste rägastikus.
Mind üllatas väga hollandlaste algne reaktsioon pandeemiale. Nad reageerisid üksmeelselt ja solidaarselt. Kahjuks osutus selline inimliku hoolivuse periood teatud ühiste huvidega, muidu aga igati armetu seltskonna jaoks kaunis lühikeseks ja nende solidaarsus kuivas kokku juba mõne nädala jooksul. Inimesed ei järginud enam reegleid, süüdistasid valitsust oma põhiõiguste õõnestamises ja oma nelja vabaduse piiramises. Ning selleks, et nõuda oma võõrandamatut õigust pidutseda, kaebasid nad hullumeelses protestivaimus riigi kohtusse.
Jumal tänatud, et me elame Euroopas, kus demokraatia ja õigusriik toimivad suhteliselt hästi (vähemalt enamikus liikmesriikides) ning tervishoiusüsteem on muu maailmaga võrreldes vägagi korralik. Vaadates, kuidas viirus mõjutab eri põlvkondi, on selge, et viiruse rünnaku alla jäävad oma vanuse tõttu eelkõige noored. Olles 19-aastane peaksid sa käima kohtamas, avastama oma seksuaalsust ja tutvuma nähtusega, mida nimetatakse armastuseks. Pandeemiate ajal on aga isegi süütud kallistused keelatud. Kõik see tekitab noortes inimestes ebakindlust, nad ei leia väljapääsu oma rahuldamata kirgede rägastikust.
Võtmeküsimus on aga see, mida võtta ette majandusega. Kas pöörduda pärast pandeemia taandumist tagasi vanade liistude juurde? Või tuleks kasutada juhust, keerata selg kannibalistlike monopolide poolt valitsevale süsteemile ja liikuda kaasava mudeli suunas, mis hõlmab ka vastutustundlike suurettevõtetega rahumeeleselt külg-külje kõrval eksisteerivaid kestlikke, väikesemahulisi algatusi? Valides, kas jätkata vanaviisi või muuta oma enesehävituslikku käitumist, määratleme me ühtlasi ka inimkonna tuleviku ja sellest sõltub, kas me jääme püsima või tormame pimesi, pea ees, kuristikku.
Soovin kõigile rahulikku mediteerimise, järelemõtlemise, ja – kellel vaja – patukahetsuse aega.