ELis elab peaaegu 500 miljonit inimest ja umbes pooled neist on naised. Ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta uuringu kohaselt on umbes kolmandik ELi naistest kogenud mingil hetkel oma elus vägivalda lihtsalt seetõttu, et nad on naised.

Me võime lausa rääkida naistevastase vägivalla epideemiast: vägivalda esineb paarisuhetes, perekonnas, tööl, tänaval jne. Võib öelda, et see on üks terrorismi vorme – naistevastane terrorism, mis nõuab igal aastal tuhandeid ohvreid: naised, kes tapetakse, keda vigastatakse, koheldakse halvasti, alandatakse, vägistatakse, rünnatakse, solvatakse, ähvardatakse jne.

Naistevastane vägivald on seega inimõiguste küsimus, st lihtsalt sellepärast, et naised on naised, rikutakse nende inimõigusi: õigust kehalisele ja vaimsele puutumatusele, õigust turvalisusele, õigust mittediskrimineerimisele, õigust eraelu puutumatusele jne.

Liikmesriikide ametiasutuste ja ELi institutsioonide kohustus on seega kaitsta naiste inimõigusi: komisjoni direktiivi ettepanek, mis esitati 8. märtsil – rahvusvahelisel naistepäeval – on oluline ja hädavajalik esimene samm sellel teel.

Komitee leiab, et naistevastase vägivalla tõkestamist käsitlev direktiiv on valdkonnaülesest vaatevinklist kiiduväärt regulatiivne uuendus. Sellise direktiivi järele on ühiskonnas olnud suur vajadus.

Kui arvestada ka naistevastase vägivalla eri vormide laadi ja ulatust, ei tohi selle vägivalla tõkestamise poliitika olla neutraalne, vaid peab lähtuma selgest ja ühemõttelisest soolisest perspektiivist. Seda tuleb esitleda viisil, mis muudab meetmete mõistmise lihtsamaks ja suurendab selle tõhusust.

ELis on vaja naistevastase vägivalla teemalist arutelu, et töötada välja mehhanismid, mille abil määrata kindlaks, milline käitumine (nt vägivald) on karistatav, ning karistused ja nende raskendavad asjaolud. Samuti on aga vaja, et oleks olemas menetlused ohvrite kaitsmiseks ning neile ohutu ja turvalise juurdepääsu tagamiseks kohtumenetlusele, samuti tugi- ja integratsioonimehhanismide pakkumiseks.

Komitee soovitab, et sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste osana tuleks lisada konkreetsed meetmed, et tagada naistevastase vägivalla ohvrite töökoha säilimine ja töötute ohvrite integreerimine tööturule.

Samal ajal on teada, et sotsiaalseid probleeme ei saa lahendada üksnes kohtute kaudu, karistus ei tohiks olla ainus vahend ning seepärast tuleks kehtestada valdkondadevahelisi haridus- ja teadlikkuse suurendamise meetmeid: peaksime kasutama haridust ja kultuuri, et vältida kuritarvitajate kujunemist, pakkudes haridust võrdsetes tingimustes ja mitmekesisust austades.

Arvestades hariduse osa soorollide ja stereotüüpide kujundamisel, peaks see hariduse kõigis etappides toimima probleemide ennetajana – eelkõige põhjaliku seksuaalhariduse kaudu – ning institutsioonilisse koostöösse tuleks selgelt kaasata hariduskogukonnad, kodanikuühiskonna organisatsioonid (eriti feministlikud ühendused), sotsiaalpartnerid ja mõjutatud kogukonnad.

Komitee väljendab lõpetuseks sügavat muret selle pärast, et paremäärmuslik tegevus on seadnud eesmärgiks võidelda meeste ja naiste võrdõiguslikkust käsitlevate ettepanekute vastu, ning eelkõige selle pärast, et süstemaatiliselt eitatakse naistevastast struktuurset vägivalda, mille all naised kannatavad lihtsalt naiseks olemise tõttu. Selline eitamine ei kahjusta mitte ainult meeste ja naiste võrdset kooseksisteerimist, vaid õõnestab ka ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi ja põhimõtteid.