Linnastuudio Prostorož soovis teada saada, milliseid tunded tekitas Ljubljana elanikes linna ülekuumenemine ja kuna kohalike omavalitsuste sellesuunaline tegevusetus ajas neil kopsu üle maksa, käivitasid nad projekti "Kuumad kohad", mille raames kutsuti inimesi üles märkima digitaalsel kaardil linna kõige kuumad kohad. Projekt leidis nii elanikkonna hulgas kui ka ajakirjanduses üllatavalt ulatuslikku vastukaja ning selle tulemusena esitati konkreetsed ettepanekud linnakuumuse vastu võitlemiseks. Prostoroži töötaja Zala Velkavrh jagab meiega projekti edu saladust ja tutvustab stuudio tulevikuplaane.

EMSK Info: Mis ajendas Teid oma projekti või algatust ellu viima?

Zala Velkavrh: Meie algatus oli poolenisti tingitud frustratsioonist ja poolenisti uudishimust. Hoolimata asjaolust, et kohalikule omavalitsusele on kliimamuutuste ja linna soojussaarte mõju hästi teada, on võetud vähe meetmeid. Teisalt olime me uudishimulikud ja soovisime teada, kuidas kogevad Ljubljana elanikud suvist linnakuumust.

Kuidas võeti Teie projekt vastu? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda aitasite? (Kui jah, kas saaksite tuua mõne näite?)

Me lõime väga lihtsa veebirakenduse ega oodanud palju vastuseid. Meie suureks üllatuseks olid Ljubljana elanikud ja meedia algatusest väga huvitatud ja ühinesid sellega. Inimesed kandsid vähem kui kolme nädala jooksul kaardile 700 kuuma kohta!

Kuidas on Teil kavas kasutada saadud rahastust kogukonna edasiseks abistamiseks? Kas Te kavandate juba uusi projekte?

Me investeerime selle tagasi Ljubljana linna. Üks piirkond, kus linna soojussaared on eriti problemaatilised, on ülikooli kliinikum, mis on riigi suurim ravikeskus. COVID-19 tõttu on avalik ruum kliinikute ümber saanud uue rolli – sellest on saanud ooteruum, lõunapauside veetmise koht töötajatele ning ajal, mil COVID-19 nakkuste arv oli väiksem kui praegu, oli see ka koht, kus patsiendid said kohtuda oma lähedastega. Soovime teha koostööd Ljubljana linnaga, kliinikute, patsientide ja tervishoiutöötajatega, et parandada vähemalt mõningaid mikroruume, muutes need jahedamaks ja paremaks.

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele, et seda liiki tegevustes ja programmides tulemusi saavutada?

Selle asemel, et rääkida tulevikust, püüdsime mõista, kuidas kogevad inimesed kliimamuutuste mõju praegu. Kasutasime igapäevakeelt ja keskendusime jalakäijate, jalgratturite ja teiste avaliku ruumi kasutajate igapäevastele läbielatud kogemustele ning reaktsioon oli igati positiivne. Kliimamuutused ei ole enam abstraktne oht.  

Kui optimistlikult suhtute Teie ELi väljavaatesse saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid?

Väga pessimistlikult, võttes arvesse uuel aastal ees ootavat arengut rohelise energia valdkonnas ja asjaolu, et ükski ELi riik ei saavutanud Pariisi kokkuleppes seatud eesmärke.