Sõda Ukrainas küll süvendas ülemaailmset toiduainete hinnakriisi, kuid tegelikult on kriis tingitud kaubaturu struktuursematest ja süsteemsematest probleemidest, mis põhjustavad näljaprobleemi ja ohustavad inimeste elatusvahendeid. See oli põhisõnum Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. detsembril vastu võetud omaalgatuslikus arvamuses.

Toiduainete hinnakriisi õhutavad konflikt, kliimašokid ja COVID-19. Kriis üha süveneb, sest sõda Ukrainas suurendab toidu, kütuse ja väetiste maksumust. 2022. aastal saavutas toiduainete hinnaindeks rekordiliselt kõrge taseme ja koos sellega kasvas kogu maailmas toiduga kindlustamatus.

Kuid praeguse hinnavolatiilsuse ulatust ja taset saab põhiliste turunäitajate kaudu seletada üksnes osaliselt. Üks peamisi puudusi on teraviljaturgude läbipaistmatu ja mittetoimiv olemus.

„Minu vanaema ütles, et toiduga ei mängita. Kuid tänapäeval unustavad paljud inimesed toidu tegeliku väärtuse ja mängivad sellega,“ ütles arvamuse raportöör, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni esimees Peter Schmidt. „Me näitame selgelt, et praegune kaubaturg ei aita saavutada kestlikku arengut, kliimaeesmärke ega õiglast üleminekut. Vastupidi, see õõnestab jõupingutusi, mille eesmärk on lahendada näljaprobleemi ning edendada õiglast sissetulekut ja õiglasi hindu.“

Komitee arvamuses rõhutatakse, et ülemaailmne füüsiline teraviljakaubandus on väga kontsentreeritud. Neli ettevõtet kontrollivad hinnanguliselt 70–90% ülemaailmsest teraviljakaubandusest. „Kuigi toiduainete hinnatõus ohustab toiduga kindlustatust kogu maailmas, teenivad suured kaubandusettevõtted sellelt kasumit. See ei ole vastuvõetav,“ sõnas ta.

Komitee kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles astuma vajalikke samme ülemäärase kaupadega spekuleerimise piiramiseks. Samas tunnistab komitee, et kaubatuletisinstrumentide turud osutavad toidukaupade tootjatele ja kasutajatele põhiteenuseid, nagu riskijuhtimine ja hinna leidmine. Komitee soovitab järgmisi meetmeid:

• reguleerida toidutuletisinstrumentide futuuriturge, nagu seda tehti kuni eelmise sajandi lõpuni;
• reguleerida kauba- ja toiduindekseid, eelkõige reguleerides ja mitte lubades kaubaindeksifonde ja indeksite kordamist vahetustehingute ja börsil kaubeldavate toodete kaudu;
• käsitleda toiduainete sektori liigset keskendumist finantstegevusele, nt maksustades ülemaailmselt ettevõtete ülemäärast ootamatut tulu ja kehtestades toiduga spekuleerimise maksu. Samuti tuleb lõhkuda oligopolid kõigil rahvusvahelise toidukaubanduse ahela tasanditel;
• suurendada turu läbipaistvust, parandades keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisteguritega seotud aruandlust ning avalikustades spekuleerimises osalejate muu kui finantsteabe. (ks)