Janusz Pietkiewicz: üldhuviteenused ja pandeemia

Nagu igal aastal, saime me ka seekord veebruari lõpu ja märtsi alguse uurimisrühmades tehtava töö ja arutelude kõrval tähistada oma Bulgaaria sõpradega rõõmsat martenitsa püha. Me kandsime punasest ja valgest nöörist põimitud peeneid käepaelu ja rõõmustasime kingiks saadud väikeste, lõngast tehtud õnnetoovate nukukeste üle. Õhus heljuv kevade algus süstis meisse optimismi. Me soovisime üksteisele edu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viieaastaste ametiaja lõppjärguks.

Alateadlikult jätsime me tähelepanuta Aasiast leviva viiruse ohu, mis ähvardas meie tavapärast elu ELi südames. On tõsi, et Lõuna-Euroopast olid meieni juba jõudnud märgid ja tõsised hoiatused, kuid olime kindlad, et Euroopa institutsioonide rakendatud meetmed kaitsevad meid pandeemia eest. Ja nagu meie Bulgaaria kolleegid naljatades kinnitasid – kui ikka midagi enam ei aita, siis viimase abinõuna võib abi saada koduapteegist pärit martenitsa napsust, rakiast. Peab tõdema, et koosolekuruumides eirati üleskutseid desinfektsioonivahendite kasutamiseks, aga meile kinnitati, et riske jälgitakse hoolikalt ja see teadmine leevendas meie hirmu viiruse ees.

Veel kolmapäeval, 11. märtsil osalesin ma arvamuse ECO/505 uurimisrühma koosolekul peetud arutelus, kus oli teemaks kestliku Euroopa investeerimiskava suhtes esitatud soovitused. Sektsioonides koostasime tegevuskavasid ja tegelesime oma järgmiste reiside broneerimisega ning seejärel – nädal hiljem, elu peatus äkitselt. Lockdown! Liikumispiirangud! Piltlikult võib seda olukorda võrrelda täiskiirusel kihutava rongi äkilise pidurdusega, nii et rataste alt lendavad sädemed.

Mitte keegi ei osanud oodata, et liikumispiirangute meetmeid karmistatakse igapäevaselt. See oli hoop meie elu alustalade pihta. See oli nagu vaimne tsunami, eriline kurbus, mis voogas läbi meie psüühika, kui parafraseerida luuletaja Ildefons Gałczyńskit. Nõue koju jääda üllatas meid ja tekitas hirmu. Tõstatusid küsimused abi võimalikkuse ja eluks vajalike toodete hankimise kohta. Me pidime oma harjumused ümber vaatama.

Ma ei oleks osanud arvata, et ma naasen Brüsselisse alles juunis ja siis sõidan autoga mööda tühje kiirteid, sest lennuliiklus ei olnud selleks hetkeks veel taastatud. Ma mäletan, kuidas ma õhinal trükkisin välja peasekretärilt e-posti teel 29. mail 2020 saadud reisiloa – COVID-19 laissez-passer, mis oli koostatud neljas keeles ja mille all uhkustas muljetavaldav ümmargune tempel. See paber pidi tagama, et ma ei pea jääma karantiini.

Kindluse mõttes helistasin ma kinnituse saamiseks enne reisi veel läbi tervishoiuametid neis Saksamaa liidumaades, kust ma pidin läbi sõitma. 8. juunil osalesin ma Brüsselis ECO/510 uurimisrühma esimesel hübriidkoosolekul ja seejärel 10. ja 11. juunil toimunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu istungjärgul.

Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia olid sel hetkel juba üleujutatud kommentaaride ja kahtlustega, mis puudutasid viiruse tõelist päritolu. Kahjuks ei ole praeguseks hetkeks sellest välja kasvanud kaasaegset suurteost, mis oleks võrreldav Giovanni Boccaccio 14. sajandil kirjutatud „Dekameroni“ või Albert Camus 1947. aasta romaaniga „Katk“, milles kujutatakse väga realistlikult inimloomuse tumedaid külgi ja inimkonna võitlust taudi vastu.

Ülemaailmselt kehtestatud liikumispiirangud ja hoiatused sügisel naasvast SARS-Co-2 rünnakust, mis tuleb koos gripilainega (mis nõuab igal aastal paljudes riikides mitmeid elusid – isegi rohkem kui COVID-19), panid mind mõtlema aastakümneid vaeslapse rolli jäetud üldhuviteenuste tähenduse üle.

COVID-19 pandeemia näitas lõpuks olulist ja stabiliseerivat mõju, mis on nende teenuste kohalikel, piirkondlikel ja üleeuroopalistel pakkujatel. Lõpuks ometi tunnustab ühiskond tõsiselt nende olulist rolli, millel Euroopa sotsiaalmudel tugineb ja mis võib olla ka Euroopa Liidu taasterahastu „NextGenerationEU“ ja Euroopa rohelise kokkuleppe abil toimuva majanduse taastamise elluviimise mootoriks.

Energia- ja veevarustus, jäätmemajandus ja ühistransport hoolitsesid majandusliku paigalseisu ajal igapäevaelu eest ja tekitasid meis turvatunde. Ilma neisse sektoritesse varem tehtud investeeringuteta ei oleks meile olnud võimalikud sellised iseenesest mõistetavad igapäevaelu osad nagu hommikune kodune dušš, kohvi valmistamine, õigeaegne tööle või haiglasse jõudmine. See kehtib ka tervishoiu ning puuetega ja eakate inimeste hoolduse kohta. Need valdkonnad ei oleks toiminud ilma kriisiohjemenetlusteta või poliitilise teadlikkuse ja ühiskondliku toetuseta üldhuviteenustele.

Selle asemel, et kaevelda kriisiga kaasnevate raskuste üle, peaksime pühendama teenitud tähelepanu hoopis vägagi olulistele valdkondadele, nagu haridus, teadus ja kultuur laiemas mõistes.