Konstantina Manoli

Ei saa eitada, et hääleõiguse kasutamine on võimas vahend arvamuse avaldamiseks ja poliitika mõjutamiseks. Tegelikult hääletame me kõik valimiste ajal üldiselt kandidaadi poolt, keda me isiklikult peame kõige sobivamaks meid ennast, meie uskumusi ja meie väärtussüsteeme esindama. Enamik inimesi ja iseäranis noored, kipuvad siiski sageli unustama selle, milline võim meil hääleõigust kasutades on.

Me väljendame kirglikult soovi muuta maailma, et luua parem tulevik nii meie kõigi kui ka järgmiste põlvkondade jaoks. Kuid kusagil selle protsessi keskel, kui tunneme, et meie arvamused, väärtused ja ideaalid ei ole enam olulised või et meil ei ole mõjuvõimu, me anname alla.

Kreekast pärit noore naisena tean ma seda tunnet täpselt. Ma tean, mida tähendab pettumus, kui meie häält ei võeta kuulda ja meie õigusi rikutakse, ning abitus, mis tekib, kui tundub, et me ei saa enam midagi teha. Mõnikord, hoolimata meie parimatest jõupingutustest, ei kulge asjad plaanikohaselt. Just neil hetkedel, kui me tunneme, et pingutused on olnud asjatud, unustame sageli põhimõttelise tõe – meie võim peitub meie hääles! Nagu ütles ka Barack Obama: „Iga hääl on oluline“.

Kahjuks ei ole see tõenäoliselt mitte ainult minu isiklik kogemus kreeklasena, noore inimesena või naisena. Tõde on see, et paljud inimesed jagavad seda tunnet, olenemata vanusest, etnilisest päritolust, soost, usutunnistusest või isiklikust olukorrast.

Hääletamine on meie ühine hääl soovitud tuleviku kujundamiseks. Haarates ohjad enda kätte, hoolitseme selle eest, et meie unistused ja väärtused kajastuvad otsustes, mis kujundavad meie ühiskonda. Peame tegutsema, sest meie hääl on võti, mis avab ukse tulevikku, mida kujundavad võimestatud noored.

Ja ärge unustage John Lewisi tarku sõnu: „Kui mitte meie, siis kes? Kui mitte praegu, siis millal?“