Karel Lannoo

Hetkel on moes nimetada Euroopat konkurentsivõimetuks ja nõuda ulatuslikku dereguleerimise kampaaniat ELi tasandil. Mil määral tuleks majanduse olukorda pidada keerukaks, sõltub aga konkurentsivõime määratlusest, kasutatavast nimetajast ja võrdlusalusest ning asjaoludest.

Lisaks võrdsustatakse konkurentsivõimet dereguleerimisega, nagu oleks lahenduseks ulatuslik lihtsustamiskampaania, mis ei vasta aga tõele. Seega on oluline valida õiged parameetrid, et juhtida arutelu, mis võib muidu kontrolli alt väljuda ja tuua kasu euroskeptikutele.

Konkurentsivõimest on taas poliitiline eesmärk saanud, kuigi ta on seda alati olnud. On oluline neid pretsedente meelde tuletada. Lissaboni strateegiaga, mille Euroopa Ülemkogu võttis ametlikult vastu 2000. aasta märtsis Lissabonis, soovis EL saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mis suudaks saavutada kestliku majanduskasvu koos paremate ja arvukamate töökohtade loomise ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvusega. Juba Delors’i aastatel tundis Euroopa Komisjon muret konkurentsivõime pärast – lugege vaid Paul Krugmani kuulsat 1994. aasta artiklit, kus ta nimetas seda „ohtlikuks kinnisideeks“. Sel ajal oli Delors mures Euroopas kasvava tööpuuduse pärast USA ja Jaapani pakutava konkurentsi tingimustes ning soovitas lahendusena infrastruktuuri ja kõrgtehnoloogiasse investeerimise programmi. See mõte pole uus.

Ka õigusaktide lihtsustamine on pikka aega päevakorras olnud. SLIM-algatust (siseturualaste õigusaktide lihtsustamine) rakendati juba 1996. aastal, kui ELil oli 15 liikmesriiki. Volinik Charles McCreevy (2004–2009) pooldas aastatel 2005–2006 nn regulatiivseid pause, kuni puhkes finantskriis. Junckeri komisjon tegi asepresident Frans Timmermansile ülesandeks parema õigusloome programmi koostamise. Kuigi kõik need kavad on olnud kiiduväärt, oleks parem tegeleda regulatiivse keerukuse algpõhjustega – otsustusprotsessi ja puuduliku jõustamisega –, mitte lihtsalt sümptomite raviga. 27 liikmesriigiga liidu jaoks pole see aga naljaasi.

Vähemalt Draghi aruande määratluse järgi on konkurentsivõime seotud pigem tootlikkuse ja SKP kasvuga, mis võib olenevalt nimetajast anda väga erinevaid tulemusi. Kuid konkurentsivõime mõõtmiseks on ka muid võimalusi. Näiteks võib võrrelda sisemist ja välist konkurentsivõimet. EL näib sisemiselt nõrk – tootlikkus on USAga võrreldes vähenenud. Kolmandate riikidega on ELil siiski kaubandusbilansi ja jooksevkonto ülejääk, samas kui USA-l on tohutu kaubandusbilansi ja jooksevkonto puudujääk, kuid see ei näi olevat probleem (välja arvatud president Trumpi meelest).

ELil on ka palju parem eelarvepositsioon kui USA-l või isegi Jaapanil. Hiinaga võrdlemiseks puuduvad meil aga täpsed andmed. ELi eelarvepuudujääk oli 2024. aastal ligikaudu 3,5% SKPst, samas kui USA-l oli see peaaegu kaks korda suurem (6,4%). USA saab sellist puudujääki rahvusvahelistel turgudel rahastada dollari ülemaailmse positsiooni tõttu, kuigi erinevus ELi ja USA keskmise tähtajaga intressimäärade vahel kasvab, mis on märk turu murest USA majanduse pärast. Praegu on USA dollari kuue kuu turulaenude intressimäär 4,8%, samas kui euroalal on see 2,5% (EURIBOR).

Lisaks on energiahinnad ELis olnud palju kõrgemad kui USAs alates 2021. aasta keskpaigast, mil Putin hakkas hindadega manipuleerima. See on probleem töötleva tööstuse ja eelkõige Saksamaa konkurentsivõime jaoks. Praegu on energiakulud ELis vähemalt 50% suuremad kui USAs.

Energiapoliitika on järjekordne hea näide reguleerimisvaidlusest: kas probleemiks on liigne reguleerimine? Vastupidi, ELil on ühtne turg energia jaotamiseks, kuid mitte tootmiseks. Tootmist kontrollivad endiselt liikmesriigid. See tekitab probleeme riikides, kellel on tootmise ülejääk, põhjustades hinnatõusu energiapuuduse tõttu teistes riikides, nt Rootsi ja Saksamaa näide.

Lisaks võiks seoses digisektoriga küsida, kas reguleerimise puudumine on parem. Kas me soovime USA moodi sõnavabadust ja sisu modereerimisest loobumist? Kas me soovime oligopoolset turgu, nagu meil praegu on?

See lühike ülevaade näitab, et konkurentsivõimet ja dereguleerimist puudutavad argumendid tuleb põhjalikult läbi mõelda, vältides mustvalge vastasseisu tekkimist, mis võib takistada majanduspoliitika kujundamist ratsionaalsetel alustel.