Noor kliima- ja inimõiguste aktivist ja organisatsiooni Youth for Climate Belgium asutaja Adélaïde Charlier loetleb kõik, mis on valesti COP29 kliimakokkuleppes, mis äsja Aserbaidžaani pealinnas Bakuus sõlmiti. Paljud peavad COP29-t katkenud usalduse ja kliimaalase ebavõrdsuse sümboliks ning haavatavatele riikidele ja kodanikuühiskonnale on see ränga pettumuse valmistanud.

Hiljuti Bakuus toimunud ülemaailmse COP29 kliimakonverentsi suhtes puudub üksmeel ning haavatavad riigid ja kodanikuühiskond on väljendanud sügavat pettumust selle üle, mida nad peavad usalduse kuritarvitamiseks. Kuigi konverentsil lepiti kokku, et aastas eraldatakse 300 miljardit USA dollarit, aitamaks arengumaadel kohaneda kliimamuutustega 2035. aastaks, jääb see oluliselt alla kliimakriisi eesliinil olevate riikide pakilistele vajadustele.

„Kokkuleppe puudumine on parem kui halb kokkulepe“

Fossiilkütuste leviku tõkestamise lepingu algatuse ülemaailmse koostöö direktor Harjeet Singh andis edasi meeleolu 24 tundi enne lõpliku kokkuleppe sõlmimist: „Kokkuleppe puudumine on parem kui halb kokkulepe.“ Tema sõnad andsid tunnistust kasvavatest pingetest kliimamuutustest mõjutatud riikide, kodanikuühiskonna ja jõukamate riikide vahel. Pühapäevaks oli selgunud karm reaalsus: konverentsil lepiti kokku vaid üks rahaline eesmärk, nimelt lubadus eraldada kuni 2035. aastani 300 miljardit dollarit aastas. See eesmärk on naeruväärne, kuna see on kaugel sellest, mida haavatavad riigid olid ühiselt nõudnud (1,3 triljonit USA dollarit, et katta oma vajadused kliimamuutustega kohanemise, kliimamuutuste leevendamise ning kahju ja kahjustustega tegelemise osas).

Kokkulepe on seotud uue ühise kvantifitseeritud eesmärgiga kliimamuutustega seotud ülemineku rahastamiseks arengumaades. Kuigi see on kolm korda suurem kui 2009. aastal seatud 100 miljardi USA dollari eesmärk, mis saavutati alles 2022. aastal (kaks aastat hiljem kui ette nähtud), ei ole see veel kaugeltki piisav. 2009. aastal kokku lepitud 100 miljardit USA dollarit võrduks inflatsiooniga arvestades 2035. aastaks 258 miljardi USA dollariga. See tähendab, et tegelikult on uus eesmärk eelmisest suurem vaid 42 miljardi USA dollari võrra. Haavatavad riigid on väljendunud selgelt: „Vajame triljoneid, mitte miljardeid.“

Kavandatud finantseesmärgi struktuur on sama pettumust valmistav kui rahasumma. Selles puuduvad konkreetsed kohustused avaliku sektori rahastamismehhanismidele, nagu toetused või subsiidiumid, mida maailma lõunapoolsetes riikides hädasti vajatakse.

Lisaks puuduvad alleesmärgid, et piisavalt rahastada kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist ning kahju ja kahjustustega tegelemist. Kokkuleppes ei keskenduta kliimamuutustega kohanemisele ja pannakse ebaproportsionaalselt rõhku kliimamuutuste leevendamisele, mida rahastavad peamiselt mitmepoolsed arengupangad ja erasektor. See näitab jätkuvat suutmatust õppida 2009. aasta vigadest, mille hulka kuuluvad kohanemise märkimisväärne alarahastamine ning kahju ja kahjustustega seotud vastutuse ja sihtotstarbelise rahastamise puudumine.

Kuigi kahju ja kahjustusi mainitakse, tehakse seda ebamääraselt ja pealiskaudselt, selle asemel et neid sisuliselt kokkuleppesse integreerida. Raamistik soosib ka suurt sõltuvust erasektoripoolsest rahastamisest, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerlusest, avaliku sektori vahenditest toetatavatest riskivabadest erainvesteeringutest ja puhtakujulistest erainvesteeringutest, mida aktiivselt julgustatakse.

Ajalooliste kohustuste eiramine

Lisaks ebapiisavale rahastamisele on kokkulepe toonud esile sügavad lõhed kliimadiplomaatias. Jõukamad riigid on eiranud diferentseeritud vastutust ja nihutanud osa finantskoormusest haavatavatele riikidele, kes juba kannatavad kliimamõjude tõttu. Sellised riigid nagu India, Kuuba, Boliivia ja Nigeeria väljendasid oma viha, süüdistades rikkaid riike selles, et nad ei maksa oma ajalooliste kasvuhoonegaaside heitkoguste eest.

Ajaloolise vastutuse eiramine on usalduse purustanud, kusjuures pinged jõudsid COPi läbirääkimiste ajaloos enneolematule tasemele. Praegu kokku lepitud 300 miljardit USA dollarit on köömes võrreldes 1 triljoni USA dollariga, mida ÜRO eksperdid peavad 2035. aastaks arengumaade (v.a Hiina) jaoks vajalikuks miinimuminvesteeringuks.

Halb kokkulepe surve all

Maailma kõige vaesemad ja haavatavamad riigid, sealhulgas 45 vähim arenenud riiki ja 40 väikest saareriiki, nõustusid lõpuks kokkuleppega tohutu poliitilise surve all. Hirm mis tahes kokkuleppe kaotamise ees, eelkõige seoses võimalusega, et Trumpi presidendiks saamine ohustab tulevasi kliimaalaseid edusamme, sundis neid kokkuleppele. Paljude jaoks oli see kibe kompromiss: nõustumine ebapiisava rahastamisega, et tagada kohene abi.

Viivitamise hind

See halb kokkulepe ei ole üksnes löök diplomaatilistele suhetele; sellel on laastavad tagajärjed miljonitele eludele. Äärmuslikud ilmastikuolud, meretaseme tõus ja ressursside nappus on haavatavad riigid juba tõsiselt proovile pannud. Jõukamate riikide valitsused peavad tunnistama, et on palju odavam investeerida kohe kliimameetmetesse kui maksta loodusele viivist täiendavate katastroofide näol.

COP29 tulemused on selge meeldetuletus: kliimakriis nõuab julgeid, kiireid meetmeid ja õiglust kõige enam mõjutatud inimeste jaoks. Tõeliselt sisukaid kohustusi võtmata süvendame igal aastal lõhet maailma põhja- ja lõunapoolsete riikide vahel, mis õõnestab ülemaailmse kliimakoostöö alustalasid.

COP30-t oodates on selge, et võitlus kliimaõigluse eest ei ole kaugeltki lõppenud.

Adélaïde Charlier on 23-aastane eurooplane ja kliimaõigluse aktivist, keda tuntakse kõige paremini Youth for Climate Belgiumi kaasasutajana ja nüüd ka organisatsiooni Bridge (noorsoo- ja kliimapoliitika ühendamine) asutajana. Ta on ka Forbesi 2024. aasta „30under30“ kandidaat.