Uues arvamuste paketis väidab komitee, et tugevdada tuleb kogu pooljuhtide väärtusahelat, sealhulgas tootmise lõppetappe, kus COVID-19 tõi esile olulised puudujäägid.

Täiskogu juuni istungjärgul võttis komitee vastu arvamuste paketi algatuse „Kiibimäärus Euroopa jaoks“ kohta. Tunnustades komisjoni ettepanekuid, mis on üldiselt väga hea algatus COVID-19 ajal ilmnenud puudujääkidega tegelemiseks, rõhutas komitee siiski, et komisjon peaks teatavates valdkondades kaugemale minema. 

Kõige olulisemaks peab komitee seda, et Euroopa tööstuse strateegilise vastupidavuse saavutamiseks tuleb arvesse võtta kogu pooljuhisektorit. „Komisjoni esitatud põhimõte „laborist tehasesse“ ei ole piisav, sest väärtusahel ei lõpe tehases,“ rõhutas komitee arvamuse „Kiibimäärus Euroopa jaoks“ raportöör Heiko Willems.

Komitee rõhutab, et piisavalt ei ole pööratud tähelepanu tootmise viimastele etappidele, st pakendamisele, katsetamisele ja kokkupanekule. „Euroopa toodang veetakse mõnikord Kagu-Aasiasse pakendamiseks ja seejärel Euroopasse tagasi: arvestades ohtusid, millega oleme viimastel aastatel kokku puutunud, ei ole see õige viis strateegilise autonoomia saavutamiseks,“ ütles komitee arvamuse „Euroopa pooljuhiökosüsteem“ raportöör Dirk Bergrath.

Samal ajal on oluline, et Euroopa jääks avatuks, sest kiipide sektoris on üks maailma kõige globaliseeritumaid väärtusahelaid. Suletud väärtusahela loomine ei oleks majanduslikult mõttekas. Komitee arvates on parim lahendus õige tasakaalu leidmine Euroopa suutlikkuse suurendamise ja sarnaselt meelestatud riikidega partnerluse tugevdamise vahel. 

Pooljuhtide nappuse leevendamiseks peab EL tegelema mitme küsimusega: tooraine kättesaadavus, teadus- ja arendustegevuse asutused, intellektuaalomand, tehnoloogiline oskusteave ja oskustööjõu olemasolu. Selleks on vaja märkimisväärseid investeeringuid ja toetust avalikult sektorilt. Komisjon kavatseb lähiaastatel sel eesmärgil eraldada 43 miljardit eurot. Suur osa nendest vahenditest on aga juba ette nähtud muudele programmidele, nagu „Euroopa horisont“ ja „Digitaalne Euroopa“, ning see jaotatakse ainult ümber. 

„Miks sellele tööstusele ei anta uusi vahendeid?“ küsis komitee arvamuse „Kiipide ühisettevõte“ raportöör Stoyan Tchoukanov. „Võrrelgem olukorda USAga, kes investeerib 2021.–2026. aastal 52 miljardit USA dollarit, ja Hiinaga, kes soovib 2025. aastaks eraldada 150 miljardit USA dollarit. Isegi selline väiksem riik nagu Korea kavatseb investeerida 2030. aastaks 450 miljardit USA dollarit.“ 

EL peab leidma rohkem avaliku sektori vahendeid ning komitee kutsub komisjoni üles oma investeerimiskavasid täpsustama. 43 miljardi euro kokku saamiseks tuleb suurendada ka erasektori investeeringuid. 

Komisjon avab võimaluse anda esimestele omataolistele tootmisrajatistele, st rajatistele, mida Euroopas veel ei ole, riigiabi kuni 100 % ulatuses rahastamispuudujäägist, et toetada tehnoloogiasegmente, mis on geopoliitiliste probleemide või oma strateegilise tähtsuse tõttu eriti haavatavad. 

„Oleme kõik üksmeelel selles, et kui Euroopa on suurel määral sõltuv teistest ja tal puudub suutlikkus valdkonnas, kus vajame tugevust, tuleb projekte rahastada ka avaliku sektori vahenditest. Kuid samas on 100 % ulatuses riigiabi andmine ohumärk, sest siis võidakse välja töötada projekt, mis ei ole päris jätkusuutlik,“ kinnitasid kolm raportööri. Selliste rajatiste majanduslik elujõulisus tuleb kindlustada vähemalt keskpikas perspektiivis – ilma subsideerimisrallita, ülevõimsuse tekitamiseta ja turumoonutusteta.