10. märtsil toimus ELi-Serbia ühise nõuandekomitee koosolek Brüsselis kummalises ja sünges õhkkonnas. Pärast koosoleku lõppu ruttasid kõik koju tagasi pöörduma. Naasin koju, teades, et Euroopat ootasid ees suured muutused, ja tundes, et see pidi pikaks ajaks jääma minu viimaseks lennuks. Ungaris valitsesid elanikkonnas sel ajavahemikul eelkõige ebakindlus ja skeptitsism. Paljude ungarlaste jaoks sai olukorra tõsidus ilmseks, kui valitsus teatas 15. märtsiks, Ungari rahvuspühaks kavandatud pidustuste tühistamisest.

Paljude teiste Euroopa riikide eeskujul sulges Ungari oma piirid ja rakendas mitmesuguseid piiravaid meetmeid. Haridus kolis internetti, need, kellel selline võimalus oli, valisid kodukontoris töötamise kasuks ning vaikus vallutas tavaliselt inimrohked tänavad ja paigad. Riigis kuulutati peatselt välja eriolukord, ent sellegipoolest ei kehtestatud täielikke liikumispiiranguid. Avalikud kohad ei tühjenenud täielikult inimestest ning ei kehtestatud range elukohast lahkumise keeld. Nii oli näiteks meie tänavanurgal asuv lemmikjäätisekohvik lahti kogu aeg, mille üle olid eriti õnneliku mu lapsed.

Ja seda laadi lohutust oligi meie väikestel kangelastel kodukarantiini ajal hädasti vaja. Ning lapsed andsidki omaenda võimaluste ja oskuste piires panuse, et kaitsta tõhusalt meie perekonda. Toas viibides püüdsid nad alati mängida rahulikult, nad loobusid oma sünnipäevapeost ja jäid tundideks teleka ette istuma (ehkki me varem muudkui manitsesime neid mitte veetma nii palju aega telekat vaadates). Lisaks lastele olid ka eakad inimesed sunnitud isolatsiooni jääma. Mitmel pool leidsid kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid head lahendused, et suuta pakkuda abi koju isolatsiooni jäänud inimestele. Siiski pidid sageli neid ülesandeid täitma hoopis teised perekonnaliikmed.

Minu puhul seisneb viimastel nädalatel saadud kogemus selles, et sain aru, kui olulised on sellistes kriisiolukordades perekond ja sugulased. Sai selgeks, et perekonnad on suutelised tugevdama ühiskonna immuunsüsteemi, ent saime ka aru, kui haavatavad nad on ja et neid on vaja aidata. Selles on kodanikuühiskonna organisatsioonidel täita oluline osa. Meie vabaühenduses oli samuti huvitav näha, et lisaks praktilistele abistamise vormidele (nagu annetused, logistiline tugi või kooliga seotud abi) ilmnes tugev vajadus ka abi järele vaimse tervise vallas.