Läksin töökaaslasega piirile täiesti spontaanselt laupäeva, 2022. aasta 26. veebruari hommikul kell 5. Venemaa sissetungi algusest Ukrainasse oli möödunud kaks päeva.

Sedalaadi sõidud on fotograafi igapäevaelu osa, kuid värin on hinges alati. Sõidame hämaras Przemyśli suunas. Teel lõpeb meil kütus, kohtame palju segaduses inimesi ja õhus on paanikat.

Jõuame kohale. Esiteks piiriületus Medykas. Tohutu liiklusummik, arvukalt pargitud autosid. Rahvamassid ootamas sugulasi ja sõpru.

Esimene rühm. Olen oma elus palju näinud, kuid seekord tekkis kurgus pitsitustunne. Tulevad noored emad. Igaüks neist tõukab käru, lohistab kohvrit või hoiab lapsel käest. Neid abistavad Poola piirivalvurid. Nad on liigutatud.

Kõik on natuke teisiti, kui ühel teisel piiril vaid natuke aega tagasi. Siin tervitatakse tulijaid rõõmuga, pisarad silmas. Sõbrad või pereliikmed võtavad need noored naised oma auto peale. Nüüd on nad väljaspool ohtu. Veidi eemal, tegelikult kohe siinsamas kõrval, on hulk Ukraina kodanikke, kes soovivad oma riiki naasta. Need on peamiselt mehed. Nad lähevad võitlema vaenlase vastu.

Seejärel liigun Korczowa piiriületuskohta. Õhtul olen Przemyśli raudteejaamas ja vastuvõtupunktis suure toidupoe juures.

Ja nõnda möödub kolm päeva.

Igaüks neist on erinev. Üha rohkem põgenikke ja üha rohkem inimesi, kes soovivad neid aidata. Ja aitavadki. Olukord näib olevat kontrolli all. Kauplused töötavad, elekter on olemas ja helistada saab igale poole. Kasvavad rõivaste ja toiduainete kuhjad. Kõike läheb vaja. Ainult rindeuudised muutuvad üha süngemaks.

Tagasiteel möödub meist pikk sõjamasinate kolonn. Olukord on tõsine. Tegelikult käib teispool piiri päriselt sõda.

Ukrainast saabub üha rohkem põgenikke. Nende arv on juba kaugelt üle miljoni.

Enamik neist suunduvad suurlinnadesse. Seal leiavad nad peavarju raudteejaamades, staadionitel ja hoolekandekeskustes.