Üle 55 miljoni inimese kogu maailmas, sealhulgas palju noori, kannatab söömishäirete all, mis mõjutavad nende vaimset ja füüsilist tervist. Paljusid takistab abi otsimast häbimärgistamine. Itaalia organisatsiooni Animenta juhitud projekti „Lood elust enesest“ eesmärk on kaotada stereotüübid, aidata kaasa söömishäirete varajasele avastamisele ja pakkuda tuge. Alates 2021. aastast on projektimeeskond kõnetanud Itaalias rohkem kui 10 000 õpilast. Rääkisime Animenta esimehe ja asutaja Aurora Caporossiga.

Mis ajendas teid oma projekti ellu viima?

Animenta sündis vajadusest kuulata ära söömishäirete all kannatavad inimesed, aga ka need, kes elavad nende kõrval. Ühenduse eesmärk on tagada inimestele korralik juurdepääs söömishäirete ravile, sest söömishäirest on võimalik paraneda, kui inimestele antakse võimalus end tervendada.

Kuidas teie projekt vastu võeti? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda aitasite?  Kas te saate tuua näiteid?

„Animenta on koht, kus mind võeti hästi vastu, ma mõistsin, et ka minul on söömishäire, kuigi ma ei olnud alakaaluline.“ Sellise sõnumi saime me mitu kuud tagasi oma kogukonnalt. See pani meid mõistma, milline on meie töö tähtsus ja mõju. Animenta võeti vastu uudishimuga, aga ka lootusega, et me saame esile kutsuda muutusi.

Kuidas kasutate neid konkreetseid rahalisi vahendeid kogukonna edasiseks abistamiseks? Kas kavandate juba uusi projekte?

Soovime üha rohkem investeerida kooliprojektidesse, et laiendada oma mõju. Samuti kasutame rahalisi vahendeid toitumishäirete all kannatavate inimeste eneseabirühmade loomiseks. Animenta projektide hulka kuuluvad ka Animenta laagrid, mis on kuuepäevased ja toimuvad looduses, et inimesed saaksid uuesti suhestuda iseenda, oma keha ja toiduga.

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele heade tulemuste saavutamiseks samalaadsete tegevuste ja programmidega?

Alustage inimeste lugudest, et saada teada, mida kogukond, kelle poole te pöördute, läbi elab. Küsige tagasisidet ja saatke välja küsimustikke, et mõista, mida inimesed vajavad. Kuid eelkõige pöörduge inimeste poole isiklikult, rääkige oma võitlusest ja muutustest, mida soovite ellu viia. Samal ajal on oluline teha koostööd teistega, et luua tõhus ja tulemuslik tugisüsteem.

Kas teie arvates on tänaseks juurdunud arusaam, et söömishäiretesse tuleks suhtuda kui tõsistesse vaimse tervise probleemidesse? Kas selle probleemi all kannatavad inimesed saavad asjakohast tuge ja kui ei, siis mida tuleks olukorra parandamiseks teha?

Tänapäeval räägitakse toitumishäiretest sagedamini, nii et võib öelda, et teavet on rohkem. Siin on tegemist aga haigustega, mis on seotud sügava sotsiaalse häbimärgistamise ja väga stereotüüpse esindatusega. Tänaseni usuvad mõned inimesed, et söömishäired on lihtsalt tahtejõu puudumine ja kapriisid. Tegelikult on söömishäired keerukad psühhiaatrilised haigused ja vajavad korralikku ravi, mis praegu ei ole alati kättesaadav, sest ravikeskusi ei ole piisavalt ja paljud inimesed ei pääse ravile.