„Meie, maapiirkondade naised, ei taha kaastunnet; me tahame, et meid tunnustataks ja väärtustataks liitlastena kestliku arengu saavutamisel. Vajame võimalusi ja kvaliteetseid põhiteenuseid, et jääda oma maadele ja jätkata maailma toitmist,“ ütles Ecuadori talupidaja ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maapiirkondade naiste võrgustiku (RedLAC) tegevsekretär Luz Haro Guanga, kes kõneles hiljuti komitee arutelul „Naised ja planeedi kolmikkriis“. Intervjuus EMSK Infoga räägib Haro Guanga kliimamuutuste mõjust Ladina-Ameerikas ja sellest, miks – vaatamata COP16 tagasilöökidele – ei ole võitluses jätkusuutlikuma ja tervema planeedi nimel pessimismiks ruumi ega aega.

Teie organisatsioon RedLAC osales COP16-l. Kas olete konverentsi tulemustes pettunud, kuna looduse ja elurikkuse kaitse rahastamise osas üksmeelt ei saavutatud? Kas COP16-l saavutati üldse midagi?

Haro Guanga: Maalt pärit Ecuadori naisena olen alates 1980. aastatest võidelnud oma maapiirkondadest pärit õdede õiguste eest Ecuadoris. Õppetundide hulgas, mida nende 40 aasta jooksul olen saanud, on tõdemus, et sotsiaalsed protsessid nõuavad tohutuid jõupingutusi, annavad vähe vahetuid tulemusi ning nõuavad eelkõige püsivust, järjekindlust ja nõudlikkust. Konsensus looduse ja elurikkuse kaitse rahastamise osas oleks olnud suurepärane, kuid ma olen kindel, et tuhanded linna- ja maapiirkondade inimesed, kelle hääl kõlas COP16-l liivaterade laviinina, veensid ümber mõnedki nende hulgast, kes varem ei soovinud seda kiireloomulist kliimameedet toetada.

Me ei saavutanud oma eesmärki, kuid nüüd peame jätkuvalt esitama nõudmisi iga linna, kogukonna ja riigi ametiasutustele, et nad saaksid aru ning leiaksid isikliku, tehnilise ja poliitilise tahte parimate otsuste tegemiseks, et vältida inimeste surnuks nälgimist tulevikus tänase tegutsematuse tõttu.

Kuidas mõjutavad kliimamuutused Ladina-Ameerika põlisrahvaste ja maapiirkondade naisi?

Tahaksin tuua esile mõned faktid Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) Ameerika Naiste Komisjoni (CIM) koostatud dokumendist, mis põhineb dialoogil 70 naisjuhiga 16 riigist. Dialoogiprotsess algas 2024. aasta septembris. Dokumenti tutvustati COP16-l ja selles esitati maanaiste arvamused.

Jõuti järeldusele, et kliimamuutused mõjutavad kõiki riike, sealhulgas Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ning see mõju on tõsine. Nelja kliimasündmust sooviti siiski rõhutada.

Pikemad põuad: mõned riigid teatasid kuid väldanud vähesest sademete hulgast ning lõunapoolsed riigid teatasid aastaid kestnud põudadest.

Temperatuuri tõus ületab oluliselt normaalse taseme: kõrged temperatuurid koos kuivade muldadega põhjustavad arvukaid tulekahjusid. Mõned tulekahjudest on iseeneslikud ja teised tahtliku süütamise tulemuseks, kuid neid kõiki süvendavad kuivad tingimused, mis mõjutavad elu ja elurikkaid süsteeme. Näiteks Brasiilia kohtumise ajal teatati, et Piauí osariigis oli 300 aktiivset tulekahjupuhangut.

Tormid: mainiti, et vihmad on tugevad, lühiajalised ja intensiivsed ning nendega kaasneb sageli väga tugev tuul. Kesk-Ameerikast, Mehhikost, Dominikaani Vabariigist ja Colombia rannikult pärit osalejad rääkisid neid piirkondi mõjutavate orkaanide ja troopiliste tormide intensiivsuse ja sageduse suurenemisest.

Vihmasajumustrite muutumine: vihm tuleb siis, kui seda ei oodata – seda asjaolu mainiti kõigil kohtumistel. Lõunas ja Andide piirkonnas räägiti ootamatust külmast, rahest ja lumesadudest. Üldiselt täheldati iga-aastase sademete hulga vähenemist, kuid väideti, et vihmad on väga tugevad, põhjustades üleujutusi ja loodusõnnetusi, mille tagajärjel hukkuvad inimesed ja hävivad infrastruktuur, teed ja põllukultuurid ning mis mõjutavad elutingimusi, peamiselt maapiirkondades. Üks osaleja võttis selle kokku, öeldes, et „vihm on mõnikord kohutav“.

Teisest küljest rakendatakse jätkusuutmatuid tavasid, mis vähendavad loodusvarasid. Kõige murettekitavamad ja kõige sagedamini nimetatud probleemid olid metsade ja mangroovide raie või raadamine; metsade tahtlik süütamine; veevarude ebakompetentne haldamine; saaste; intensiivse, ekspansiivse, veemahuka ja saastava tegevuse edendamine; ning agrokemikaalide, herbitsiidide ja pestitsiidide liigne kasutamine.

Üks teravalt silmatorkav aspekt oli mõne riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusetus – nad ei töötanud välja õigusraamistikke hävitava tegevuse piiramiseks ja jätkusuutlike tootmisstrateegiate edendamiseks. Mõnes riigis kehtivad eeskirjad, kuid korruptsiooni või isiklike poliitiliste huvide tõttu ei rakenda ametiasutused neid.

Seetõttu kutsutakse rahvusvahelisi liidreid üles avaldama riikidele suuremat survet, et nad järgiksid elurikkust ja kliimamuutusi käsitlevaid lepinguid, millele nad on alla kirjutanud.

Kas olete kliima- ja keskkonnakaitsealase võitluse käigu suhtes optimistlik või pessimistlik? Mida tuleks Teie arvates teha?

Kui me ei unista suurelt, ei saavuta me suuri asju. Kuigi kliimamuutused mõjutavad meid ja nende mõju suureneb kiiresti, ei saa me lõpetada võitlust selle eest, et otsusetegijad pööraksid tähelepanu nendele põhiaspektidele, mis nõuavad prioriteetseid meetmeid mitte ainult rahastamise, vaid ka koordineerimise ja koostöö seisukohast ning egoismi ja parteipoliitilise fanatismi ohjeldamiseks.

Olen optimistlik, et kui me jääme kindlameelselt oma nõudmiste juurde, väljendame oma seisukohti ja jätkame pikaajalisi sotsiaalseid protsesse – kui me sõlmime strateegilisi liite nii Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kui ka kogu maailmas, saame mõjutada avalikku poliitikat ja tagada, et need, kellest saavad võimukandjad või otsuste tegijad, kannavad endas veendumust, et kliimamuutuste vastu on vaja kohe võidelda ning ühtlasi piirata tegevusi, mis kiirendavad nende kahjulikku ja hävitavat mõju meie planeedile: tulekahjud, ühekultuuriline põllumajandus, insektitsiidide ja kemikaalide valimatu kasutamine, vesikondade hävitamine, valimatu kalapüük, veeallikate hävitamine, ebakorrektne reoveekäitlus jne.

Pessimism nõrgestab meie häält, kuni lõpuks loobume oma tööst ja võitlusest. Hoolimata negatiivsetest sündmustest ei tohi aega kaotada ega anda ruumi pessimismile võitluses kestlikuma ja tervema planeedi nimel. See on praeguste ja tulevaste põlvkondade elu ja surma küsimus!

Tegutseda tulnuks juba eile, kuid ka täna pole liiga hilja alustada hoiakute muutmist ja võtta kohustusi kõigi inimeste hüvanguks.

Luz Haro Guanga on Ecuadori talupidaja ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maapiirkondade naiste võrgustiku (RedLAC) tegevsekretär, samuti RedLACi Ecuadoris paikneva tehnilise üksuse FUNMUJERURAL-e esimees. RedLAC on ühiskondlik organisatsioon, mis koosneb enam kui 200 Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maanaisteorganisatsioonist. Argentinas 1990. aastal asutatud organisatsiooni eesmärk on edendada maanaiste tõhusat poliitilist ja kodanikuosalust. Tänu RedLACi pikaajalistele jõupingutustele kuulutas Ameerika Riikide Organisatsioon ajavahemiku 2024–2034 Ameerika naiste, noorte ja tütarlaste õiguste aastakümneks Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika maapiirkondades.