„Vabadus on see, kui enam pole midagi kaotada...“ – nii kõlavad väga populaarse kantrilaulu sõnad. 1969. aastal kirjutatud laulu autoriks on Kris Kristofferson ja seda on esitanud paljud artistid Janis Joplinist Kenny Rogersini. Tänapäeva Euroopas aga – erinevalt laulust „Me and Bobby McGee“ – on vabadus miski, millest loobudes kaotame palju. Eriti Ungaris.

Inimesed harjuvad heade asjadega väga kiiresti. Nad ei vaata tagasi, et hinnata selliseid üleeuroopalisi vabadusi nagu reisimis-, ajakirjandus-, tööhõive- ja haridusvabadus. Minu põlvkonna inimesed (kes sündisid beebibuumi ajastul 50ndate lõpus, kui Ungari kuulus veel Varssavi Lepingu Organisatsiooni) mäletavad kahtlemata pikka teed, mis viis tänapäeva vabaduseni, alates Berliini müüri langemisest kuni Ungari ühinemiseni ELi vabade riikide perega 2004. aastal. Peale kommunismi langemist kulus neliteist aastat, kuni meie riik, nagu ka Tšehhi, Slovakkia ja Poola, said ELiga ühineda. Ütleksin, et tänaseks on meil seljataga veel neliteist aastat, mille vältel on Ungari aeglaselt maha jäänud ning vähikäiku teinud: kodanikuvabaduste ja ajakirjandusvabaduse esirinnast üheksakümnendate aastate alguses oleme jõudnud tänapäeval populismi, autokraatia ja põhiseadusliku diktatuurini, mis on juba iseenesest vasturääkivus.

Ungari valitsus on ühistele Euroopa väärtustele peaaegu avalikult sõja kuulutanud: tema narratiivis kutsutakse Brüsselit vaenlaseks ja maalitakse EList lausa kurat ise. Peale 14 aastat sellist retoorikat võib ette kujutada, kui keeruline on toetada mis tahes Euroopa-meelset kampaaniat, olgu siis opositsiooni (või selle riismete) või kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonide (või selle, mis neist alles on) algatusel. Sellegipoolest ei loobu me ega lase euroopalikel väärtustel kaduda ainuüksi seetõttu, et mõned Ungari poliitikud on otsustanud mängida kaugel eemal, võib-olla Kremlis komponeeritud viisi.

Hiljutised küsitlused Ungaris näitavad nagu varasemadki, et peaaegu 68–70 % valimisõiguslikust elanikkonnast toetab Euroopa Liidu ja ühiste Euroopa väärtustega seotud hüvesid ning kasutab neid. Küsimus on aga selles, kui paljud neist on valmis 9. juunil 2024 valima minema. Ungaris on Euroopa valimised samal päeval kui kohalikud valimised ning rahulolematuse suurenemise tõttu riigis ei ole väljavaated halvad. Iga hääl, mis antakse protestiks valitsuse poliitika vastu, antakse ühtlasi ka Euroopa toetuseks.

Mihály Hardy on Ungari ajakirjanik ja Klubrádió peatoimetaja