European Economic
and Social Committee
Sofia Björnsson: Rootsi talupidajate solidaarsus
Töötan Rootsi talupidajate keskliidus (LRF) ning pandeemia alguses tegime kõvasti tööd toiduainetega varustamise tagamiseks.
Meie liidul on kava raskustes talupidajate aitamiseks. Meil on neid, kes talupidaja haigestumise korral aitavad loomade eest hoolitseda või muid praktilisi probleeme lahendada. Selline kava loodi kiiresti juba märtsis.
Liit on samuti aidanud ettevõtetel omavahel kokku viia tööotsijad ja tööjõudu vajavad talupidajad, muu hulgas pakkus üks köögiviljakasvataja tööd lähedalasuva suletud hotelli töötajatele, kuid sarnaseid näiteid on palju. Tänu sellistele algatustele ja võttes arvesse, et paljudel teistest riikidest pärit hooajatöölistel oli võimalik Rootsi tulla, on algselt töökäte puuduse käes kannatanud põllumajandus- ja metsandussektor nüüd end vajaliku tööjõuga enam-vähem kindlustanud.
Paljud talud, eriti köögiviljakasvatajad, on pidanud sel aastal kasvatatavaid põllukultuure muutma ning metsanduses tuli mitmed tegevused edasi lükata. Kuid üldiselt näib, et Rootsi põllumajandus (sh aiandus) ei ole siiski sama rängalt kannatada saanud kui paljudes teistes Euroopa riikides.
Meie organisatsioon on samas sügavalt veendunud, et solidaarsus ei tohi piirduda põllumajandussektoriga. Toon näite ühest väga praktilisest abipakkumise viisist: annetasime Stockholmi kontori grafoprojektorite lüümikud selleks, et neist saaks tervishoitöötajate jaoks visiire valmistada.
Isiklikult tunnen end saatusest hoituna. Keegi minu lähedastest ei ole haigestunud COVID-19-sse.
Saan kodus töötada sama hästi kui kontoris. Kuulen majaelanikest naabrite vaidlusi ning see paneb mind mõtlema nende peale, kelle jaoks piirangud nii õnnelikult ei möödunud: nendele, kes kaotasid töö, lastele, kes ei ole kaua saanud kooli minna ega koolilõunat süüa, väikestes korterites elavatele peredele, kellel ei ole kodus töötamiseks ega koolitööde tegemiseks peaaegu üldse ruumi.
Kuid tunnen puudust oma perest, eriti vanematest, kes on juba eakad. Tunnen puudust tavalisest elust, näiteks korraga paljude inimestega koosviibimisest. Ja loomulikult tunnen puudust kontorist ja kolleegidest.
Hoolimata kogu valust, kaotustest ja häiretest, usun, et COVID-19 on andnud meile õppetunni. Eelkõige leian, et see õpetab meid ebakindlusega toime tulema. Oleme väga harjunud oma elu planeerima, kuid pandeemia, eriti selle alguses, sundis meid oma harjumusi muutma. Nüüd on meil uued harjumused, kuid endiselt ei tea me, kui kaua see ebamäärane olukord veel kestab.
Kui kõik on läbi, soovin esimese asjana kohtuda oma vanemate ning äia-ämmaga. Sotsiaalset distantsi hoides sain oma vanematega pargipiknikul kokku, kuid igatsen nendega koos aega veeta päriselt, nagu vanadel headel aegadel.