Kolm Eesti vabaühendust – Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond ja Keskkonnaõiguse Keskus – ei soovinud enam ühtesid ja samu vabandusi kuulata, vaid otsustasid ise initsiatiivi üles näidata ning tuua kokku eri sidusrühmad, et arutada õiglast üleminekut riigis, mille CO2-jalajälg on üks suurimaid maailmas. Nende teabevahetusprojektis keskendutakse Kirde-Eestile, kus põlevkivi on endiselt põhikütus ja kus enamik töökohti sõltub põlevkivitööstusest, millest tuleb järk-järgult loobuda. Arutelu ei tõotanud tulla kergete killast, kuid tulemused on julgustavad.

EMSK Info: Mis ajendas Teid oma projekti või algatust käivitama?

Madis Vasser: Eesti keskkonnaliikumised on nõudnud järkjärgulist fossiilkütustest loobumist juba aastakümneid, kuid sellele vastati alati ühtede ja samade vabandustega: mis saab töökohtadest, mis saab majandusest, see on keeruline – kes vastutab?
Nõnda otsustasid kolm vabaühendust käivitada 2018. aastal ühisprojekti, et algatada kõigi sidusrühmadega mõtestatud dialoog õiglasest üleminekust, et loobuda meie peamisest fossiilkütusest, milleks on põlevkivi.

Kuidas võeti Teie projekt vastu? Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, keda aitasite? (Kui jah, kas saaksite tuua näite?)

Vastuvõtt oli hea. Kõigi poolte esindajad tulid tõepoolest kokku, et neid küsimusi arutada. Nagu ühe põlevkivipiirkonna omavalitsuse esindaja hiljem märkis, ootas ta järjekordset kasutut keskkonnateemalist koosolekut, kuid tegelikult oli üritus tõeliselt tulus.
Nii projekti ajal kui ka pärastpoole on meil olnud tihedad kontaktid kohalike elanike, tööstuse esindajate ja valitsusametnikega. Osaliselt tänu sellisele tegevusele sai Eesti ühena esimestest liikmesriikidest õiglase ülemineku fondi jaoks valmis õiglase ülemineku territoriaalse kava.

Kuidas kasutate saadud rahalisi vahendeid kogukonna edasiseks abistamiseks? Kas kavandate juba uusi projekte?

Kasutame saadud vahendeid algse projekti mõne tegevuse edasiarendamiseks, näiteks ulatusliku vabaühenduste kliimavõrgustiku koordineerimine, et edendada kohaliku tasandi organisatsioonide koostööd kliimaküsimustes.
Lisaks kasutame seda jätkuprojektide väljatöötamiseks, keskendudes rohkem kohalikule tasandile.

Millist nõu annaksite teistele organisatsioonidele, et seda liiki tegevustes ja programmides tulemusi saavutada?

Nagu ühel Euroopa kliimaalgatuse (EUKI) programmi koolitusel õigesti öeldi: haara härjal sarvist ja ära karda võimalikke konflikte. See tähendab, et ei tohi heituda eri sidusrühmade kaasamise ees, sest just praegu võivad nad mõelda täpselt samamoodi nagu sina.
Kuid samas tuleb meeles pidada, et mõned sidusrühmad ei pruugi üksteist esialgu usaldada või on neil väga erinev arusaam koostöö parimast väljundist: nii et ole valmis konfliktideks ja aruta need läbi, selle asemel et pea liiva alla pista.

Kui optimistlikult suhtute Teie ELi väljavaatesse saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid?

Ma arvan, et keskkonna seisukord muudab meid esiteks praegusest veelgi ambitsioonikamaks ja siis me ka saavutame need eesmärgid, tehes süsteemsemaid muudatusi elusviisis ja tarbimisharjumustes, sest keskkonna- ja kliimakriisi halvima mõju vähendamiseks tegelikult alternatiivi pole.