2015. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon energialiidu paketi ehk vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimapoliitika raamstrateegia. Esitati häid ettepanekuid, üha uusi lubadusi, sealhulgas tunduvalt vähendada sõltuvust impordist, kooskõlastatult laiendada taastuvenergia tootmist ja viia EL taastuvenergia valdkonnas maailmas esikohale. Väideti, et kodanikud tuleks asetada poliitika keskmesse...

Kui oleksime nende ettepanekute rakendamisse tõsiselt suhtunud, poleks me praegu langenud niivõrd sügavasse kriisi. Liikmesriigid näisid olevat rahul oma vana juurdunud poliitikaga. Saksamaa lasi enda pimestada Putini odavatest fossiilkütustest , leides isegi, et taastuvate energiaallikate laiendamine on „liiga kiire“. Viimaste arengut pidurdati ja selle tulemuseks oli tuuleenergia sektori tõeline kokkuvarisemine ja ligikaudu 40 000 töökoha kaotus. Poola ei suuda end kokku võtta ega loobuda kivisöest, Prantsusmaa unistab jätkuvalt tuumaenergia väidetavatest hüvedest. Tegelik olukord on aga kliimamuutuste taustal mõnevõrra troostitum, kuna üle poole Prantsusmaa reaktoritest tuli tehniliste probleemide ja ebapiisava jahutusvee tõttu võrgust laht ühendada. ELi sõltuvus energiaimpordist ei ole kunagi olnud nii suur kui 2021. aastal ja meie kulutused kliimasõbralike tehnoloogiatega seotud teadus- ja arendustegevusse on maailmas viimaste seas.

Kui soovime kliimaprobleeme leevendada, on meil praeguse olukorra lahendamiseks tegelikult ainult kaks võimalust: palju järjekindlam kokkuhoid ja tõeliselt ulatuslik taastuvenergia kasutamise laiendamine. Mõlemal on tohutu potentsiaal. Positiivse külje pealt pakuvad meie oma tuule- ja päikeseenergiaallikad tunduvalt odavamat elektrit kui (ikka) veel tugevalt subsideeritud fossiil- ja tuumaelektrijaamad.

Seega tuleb ehitada palju uusi detsentraliseeritud tootmisrajatisi, aga moodustada ka uusi sidusrühmi, kellest peaksid saama energiasüsteemi ümberkujundamise alustalad. Seda põhjusel, et energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab ühiskonna heakskiitu ja seda saab saavutada ainult inimeste kaasamise teel. Näiteks 90% Saksamaa taastuvenergiajaamadest kuuluvad eraisikutele, põllumajandustootjatele, ühistutele, VKEdele ja munitsipaalasutustele, mitte suurtele kommunaalettevõtetele. Ent vähe on tõendeid strateegiate kohta, mis tõeliselt toetaksid kodanikuühiskonna kaasamist, et suurendada detsentraliseeritud energia tootmise ja kasutamise potentsiaali töökohtade loomiseks ning tagada riigi vastutus energiasüsteemi ümberkujundamise eest ja selles osalemine, edendades tootvaid tarbijaid ja kodanike toodetud energiat. Maksame selle eest kallist hinda praegu ja ka lähikuudel. Kahjuks läheb see kalliks maksma ka kliimale.

Lutz Ribbe, kestliku arengu vaatlusrühma esimees, EMSK liige